Fookuses on keha

Ilmselt jagab suur osa inimesi uskumust, et inimese terviklik areng ning heaolu hõlmab nii keha kui meelt.¹ Kui palju me oma vaimseid võimeid, spirituaalsust, empaatiat või emotsionaalset intellekti ka ei arendaks, jättes keha hooletusse, on tulemus vildakas. Sageli keha ja meelt ka vastandatakse, kuigi tegelikkuses moodustavad keha ja meel ühtse ning omavahel vägagi seotud terviku. Loomulikult saame aga ühele või teisele rohkem tähelepanu pöörata. Praegu tahaksin rääkida kehast. Seda läbi psühholoogilise prisma ning täpsemalt läbi analüütilise psühholoogia silmade.

Ilmselt on kõik kuulnud nalju a la, et sportlane oli siis trennis, kui Jumal mõistust jagas. Samasse kategooriasse võib paigutada ka blondiininaljad. Need ütlused näivad põhinevat eeldusel, et intelligentsus (võime ehk üldistada kogu meelele) ja keha (sportlikkus, ilu) on vastandid ning omavahel pöördvõrdelises seoses - kui üks on, siis teist ei ole. See on laialt levinud sterotüüp, mis mõjutab meid ilmselt kõiki, isegi kui me sellega teadlikult nõus ei ole. Kas on palju neid inimesi, kes võivad kätt südamele pannes öelda, et kui nad kohtavad kulturisti, siis ei teki neil oletust, et see inimene kuigi tark olla ei saa? Või neid, kes imeilusa ning veatu meigiga noore neiu puhul just kõige kõige terasemaid mõtteid ei eelda. Samas, olen kindel, et me kõik tunneme piisavalt inimesi, kes tunduvad andekad olevat igal alal, nii matemaatikas, muusikas kui spordis ning lisaks kõigele näevad ka head välja. Ehk peame isegi end selliseks:)? Seega näib siiski olevat võimalik, et üks ei välista teist. Loomulikult, iga inimese geneetiline potentsiaal ning selle väljaarendamise võimalused on erinevad, kuid terviklik areng võiks siiski seisneda psüühika ja füüsise kooskõlal ning mõlema arendamisel.

Teatud määral võib siiski mõista sportlase- ja blondiininalju. Kuigi selle üle võib vaielda, on aeg ressurss, mis on limiteeritud. Ning kui must-valgelt läheneda, siis kui sul on loetud arv tunde ning sa enamuse neist kulutad ühte sorti aktiivsuse peale, siis teisele paratamatult jääb vähem aega. See on väga must-valge lähenemine, aga seletab mõnes mõttes keha ja meele arendamise võimalikku pöördvõrdelist seost. Küsimus on seega ühele valdkonnale ebaproportsionaalselt suure tähelepanu pööramises ning tasakaalu puudumises. Nagu paljude asjade puhul, näib ka siin võti olevat tasakaalus. Siiski on hulk inimesi, kelle puhul võib näha nimetatud tasakaalu puudumist. Kuna ma lubasin kirjutada kehast, siis võtaksingi vaatluse alla mõned olukorrad, kus tähelepanu kehale on ülisuur ning tasakaal keha ja meele vahel näib olevat paigast ära.

C. G. Jung toob muu hulgas välja, et keha võib olla meie psüühe vari. Mida rohkem psüühika kaugeneb kehast, seda enam jääb keha varju meelevalda ning hakkab elama nö oma elu. Vari on analüütilises psühholoogias termin, millega tähistatakse neid meie omadusi, mida me endas näha ei taha või ei suuda. Vari on alateadvuses olev kogum omadusi, millega teadlik ego ei identifitseeru. Nii võib näiteks juhtuda, et teadlikult oleme otsustanud olla sõltumatu, iseseisev ja sirgeseljaline ning oleme tõrjunud teadvusest välja oma nõrga ja abitu osa. See nõrkus ja abitus võib sellisel juhul leida oma väljenduse kehas, mis oma hoolitsus- ja lohutatusvajaduste rahuldamiseks nõuab pidevalt toitu. Ning kui adekvaatsetet toitu hoolitsuse ja lohutuse näol ei saa, siis võib selle asendada toit otseses mõttes - saiakesed, küpsised, vahukoor, šokolaad. Rasvakihti, mis sellise toitumise puhul kehale koguneb, võib sümboolselt näha kaitsekihina, mille oleme enda ümber ehitanud. Kuigi sellise inimese tähelepanu kehale võib olla ülisuur (rahulolematus oma kehaga, dieedid jms), on keha vajadused tegelikkuses eiratud ning keha väärkoheldud.

Söömishäired on üks viis, kuidas kehale pööratakse ülisuurt tähelepanu. Jungiaanlik psühhoanalüütik Bani Shorter toob välja, et traditsiooniliselt on anoreksiat käivitava tegurina nähtud tüdruku poolt tajutavat survet saada naiseks, emaks, abikaasaks. See on võitlus ema ning emalikkuse vastu. Noor naine näib olevat ette võtnud ristiretke, et saavutada vaimu võit läbi mateeria hävitamise ning ainueesmärgiks on anastada naiselik keha. Tulemus on paraku aga vastupidine - keha valitseb. Anoreksiat põdev neid või naine (enamasti, kuid mitte alati) rakendab enda peal ritualiseeritud eemalehoidmist nii söögist aga ka emotsionaalsest toidust ning jääb läbi selle üha suuremasse isolatsiooni. Kõik see, mis vihjab sõprusele, soojusele ning hoolimisele tundub talle vastik ja räpane kuna on seotud naiselikkusega. Ta eemaldub tähendustomavast suhtest, olgu selleks siis suhe iseenda või teisega. Bani Shorter toob välja, et oma töös anorektiliste naistega on teda kõige rohkem rabanud see, kui suur on olnud isa mõju teraapiasse tulnud tütardele. Üks tema patsientidest kirjeldas oma isa kui keelavat kohtumõistjat, kes peksis oma last halastamatult, kui laps ei vastanud ta ootustele. Teine rääkis oma isast kui vägistajast ja pedofiilist, mehest, kes meelitas väikeseid tüdrukuid mägionnidesse ja pimedatesse keldritesse. Kolmandad portreteerisid oma isasid säravates toonides ja pühakule sarnastena. Neljandad nägid oma isa tunnustamata geeniusena, kelle annet ei mõistnud ei tema pere ega kolleegid. Ühel või teisel moel olid nende sisemised isakujundid väga võimsad, ükskõik kas positiivsel või negatiivsel moel. Need naised ka defineerisid end oma isa tingimustel. Ema on neis peredes sageli olnud nõrk või "murtud" ning sageli ka mingi enda või oma perekonna trauma kandja. Nii peegeldab anoreksiale iseloomulikku keha domineerimist sümboolselt meheliku maailma valitsemine ning naiseliku puudujääk. Tasakaal on paigast ära ning see väljendub ka keha domineerimises.

Kui söömishäired on selgelt identifitseeritavad haigusena, siis keha valitsemist võib näha ka vormides, mida häireks ei peeta. On hulk inimesi, kes tegelevad ülisuurel määral spordiga, olgu selleks siis ekstreemsport, kestvusspordialad või jõusaal. Nende nimeste elu keerleb ümber trenni ja oma keha võimekuse või väljanägemise parandamise. Angela Connolly toob välja ühe mehhanismi, mis selliseid inimesi alateadlikult selleks motiveerib. Ta toob välja, et järjest suureneb inimeste hulk, kes tunnevad end oma kehas võõrana. Keha on objekt, kest, milles me oleme sunnitud olema. Inimene, kes on võõrandunud oma kehast, tajub maailma sageli mõttetu ja elutu kohana, tal puudub vitaalsus ja elujõud. Sageli kaasnevad sellega sooidentiteedi häired sellises vormis, kus tajutakse end sootuna. Et end kaitsta oleku eest, kus elatakse elutu ja sootu keha sees, loovad sellised inimesed endale nö asenduskeha. Naiste puhul võib see väljenduda ülisuures tähelepanus riietusele ning meigile, millega maalitakse endale sterotüüpse feminiinsuse mask. Meeste puhul võib täheldada üliintensiivset spordile keskendumist ning lihaste arendamist, et kasvatada endale rõhutatult maskuliinne keha. Samuti võetakse ekstreemspordis suuri riske ning pannakse väga palju rõhku seksuaalsele sooritusele, et tunda end elavana. Kui varem on sellise kehatunnetuse tekke peamiseks põhjuseks peetud emotsionaalselt kättesaamatut ema varajases lapsepõlves (depressioonis ema), siis uuemad lähenemised näevad põhjuseid mitmetahulisemalt. Sageli on tegu näiteks vanematega, kes ei talu lapse aktiivsust ning iseseisvust ning iga lapse spontaanne füüsiline eneseväljendus saab hävitava kriitika osaliseks. Jean Knox toob lisaks põhjusena välja vanema mittekooskõlalise käitumise imikuga, kus imiku kehaliselt väljendatud vajadusele (nutt, nihelemine jms) reageeritakse ebaadekvaatselt näiteks vanemapoolse ärrituse, enesessetõmbumise või eemaldumisega, mille tulemusena ei teki lapsel suhet oma kehaga.

Keha nõuab endale tähelepanu ka haiguste näol. Osade haiguste psühhosomaatiline päritolu on tänapäeval üsna laialt tunnustatud. Krooniline väsimus, kõhu- või peavalud jne, millele põhjusi ei leita, on sümptomid, mis tahes-tahtmata tõmbavad kehale tähelepanu. Psühhosomaatikat peetakse erialakirjanduses sageli äreva kiindumusstiili väljenduseks, kus psühhosomaatiline sümptom tekib selleks, et kutsuda esile kellegi hoolt. Richard L. Kradin toob välja, et sellistel inimestel on tihti olnud emad, kes on olnud pigem õe või hooldaja rollis, kuid kes pole suutnud empaatiliselt reageerida lapse autonoomsuse arengule. Esimestel elukuudel võib kõik korras olla, kuid kui lapsel ilmnevad esimesed märgid psühholoogilisest iseseisvusest, jäetakse ta emotsionaalsesse hooletusse. Kiindumus tekib uuesti, kui esinevad füüsilised haigusnähud ning neid saab mehhaaniliselt, ilma olulise empaatiata leevendada. Sellest tulenevalt ei oska taolise kiindumussuhtega kasvanud inimene ka ise edaspidi oma emotsioone muul viisil väljendada kui neid kehaga välja elades. Richard L. Kradin teeb kokkuvõtte ka uuringute tulemustest, mis näitavad, et nende inimeste elus, kes kalduvad oma probleeme keha kaudu väljendama, on tavapärasest sagedamini esinenud füüsilise haigusega lapsevanem, pika ajalooga perekondlikud saladused ning lapseeas aset leidnud väärkohtlemine. Kõige sagedasem somatisatsiooni põhjus on aga uuringute kohaselt emotsionaalne väärkohtlemine, seda eelkõige isa poolt. Enamasti on aga nii, et suhteliselt vähe on neid inimesi, kes tunnistavad, et nende haigus võib olla psühhosomaatilise päritoluga. Somatiseerimine on mitteteadlik protsess, kus sümptomeid väljendab keha ning inimene ise ei adu, et tegemist on psühholoogiliste faktoritega. Kuigi keha ja meel on üks tervik, tajutakse kehalisi kannatusi psühholoogiliselt võõrana ja abi otsitakse pigem väljastpoolt - uutest diagnoosidest, tablettidest jms. Kui näeksime psühhosomaatilisi sümptomeid aga enda tähendusliku osana, küsiksime ehk endalt näiteks mida see valu (või mõni muu sümptom) mulle öelda tahab, miks ta ilmub just nüüd, kas on see ehk mulle isegi kuidagi kasulik (nt aitab vältida ebameeldivat kohustust), kas ma surun midagi endas maha, mis nii tähelepanu nõuab, millal ja mis olukorras ma end esimest korda nii tundsin jne. Taolisi küsimusi küsides astume kontakti seni võõrana tajutud osaga endast. Kui võõrast paremini tundma õppida, võib ta parimal juhul muutuda meie sõbraks, halvimal juhul oskame temaga paremini ümber käia.

Analüütiline psühholoogia näeb inimese ning sealhulgas tema kehaga toimuvat eelkõige läbi sümboolse vaatenurga. Mingi sümptom või nähtus või ülaltoodud ebatasakaal ei ole asi iseeneses, samuti ei ole see juhuslik, vaid on millestki põhjustatud ning kannab endas sageli sümboolset tähendust ning eesmärki. See on viis, kuidas osa meist endist meiega suhtleb. Kuulates neid sõnumeid, saavutame parema kooskõla nii iseendaga kui ümbritsevaga.

Võib jääda mulje, et ülaltoodud näited keha ja meele ebatasakaalust viitavad sellele, et kui me ei ole täiuslikus tasakaalus, siis on meiega midagi halvasti. Kindlasti mitte. Täielikku harmooniat ja tasakaalu ei saagi olla, vähemalt mitte pidevalt. Areng seineb muutustes - ebatasakaalu olekus, kus püüeldakse tasakaalu poole, kuid kui uus tasakaaluseisund on saavutatud, siis tekib uus ebatasakaal. Loodetavasti viib see tsükkel meid aga suurema eneseteadlikkuse ja sisemise rahulolu poole.

Kasutatud kirjandus:

Austin, S. (2009) A perspective on the patterns of loss, lack, disappointment and shame encountered in the treatment of six women with severe and chronic anorexia nervosa. Journal of Analytical Psychology, 2009, 54, 61�0

Connolly, A. (2013). Out of the body: embodiment and its vicissitudes. Journal of Analytical Psychology, 2013, 58, 636–656

Jung C.G. 1988 [1934–1939]). Jung’s Seminar on Nietzsche’s Zarathustra (Ed. J. Jarrett). New Jersey: Princeton University Press. in Andre Sassenfeld (2008)The Body in Jung’s Work: Basic Elements to Lay the Foundation for a Theory of Technique The Journal of Jungian Theory and Practice Vol. 10, No. 1, 1–13.

Knox, J. (2011). Self-Agency in Psychotherapy: Attachment, Autonomy and Intimacy. New York & London: W.W. Norton.

Kradin R. L. (2011). Psychosomatic disorders: the canalization of mind into matter. Journal of Analytical Psychology, 2011, 56, 37–55

Shorter B. The concealed body language of anorexia nervosa in A. Samuels (1985). The Father. Contemporary Jungian Perspectives.

1 Siia võiks kolmandaks tuua ka hinge ning selle spirituaalsed vajadused, aga käesoleva kirjatüki selguse huvides haaran hinge tinglikult meele valdkonda.