Analüütilise psühholoogia rajajaks oli Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung. Noore psühhiaatrina huvitus Jung oma patsientide haigusnähtude mõistmisest ning uuris patsientide psüühikat sõnaassotsiatsiooni katsete läbi. Tundes suurt huvi Freudi teooriate vastu, saatis Jung Freudile koopiaid oma töödest ja esimese raamatu “Dementia Praecox’i psühholoogia”. Sellest sai alguse isiklik ja professionaalne suhe, mis kestis 6 aastat ning mis lõppes konfliktiga. Eraldumise üheks põhjuseks oli raamatu
“Transformatsiooni sümbolid” avaldamine Jungi poolt, mis tõi selgelt välja kahe mehe erinevad lähenemised inimpsüühikale.
Analüütilise psühholoogia ehk jungiaanliku psühhoanalüüsi keskseks kontseptsiooniks on individuatsioon - enda potentsiaali tundmaõppimine ning tasakaalustatud realiseerimine, iseendaks saamine. Töö sümboolse materjaliga - unenägudega, aktiivse kujutlusega, igapäevaelu sümbolitega - võimaldab teadvustada seni teadvustamata materjali ning seeläbi muutuda teadlikumaks iseendast, oma komplekside põhjustest, oma suhetest ning kohast laiemas ühiskonnas.
Analüütiline psühholoogia keskendub arhetüüpide ning komplekside avaldumisele meie igapäevaelus. Nii räägime me näiteks varjutööst, mis tähendab tööd materjaliga, mida me ei soovi endas näha ning mille oleme endast välja projitseerinud ning näeme teistes. Vaatleme positiivse ja/või negatiivse ema- ja isakompleksi mõjusid suhtumisel iseendasse ja suhetele. Räägime animusest ja animast kui meis peituvast teise sugupoole arhetüübist, mis kojundab muu hulgas palju meie alateadlikku partnerivalikut.
Arhetüübid on kollektiivses alateadvuses universaalsed mustrid, mis organiseerivad psüühilisi elemente teatud vormidesse, kujutlustesse. Need on tüüpsituatsioonid, mis läbi inimkonna ajaloo lõputu kordamise on jäädvustunud meie psüühilisse ülesehitusse, mitte sisukate kujunditena, vaid esialgu ilma sisuta vormidena, esindades teatud tüüpi taju ja tegevuse võimalikkust. Töö arhetüüpidega võib seisneda nt muinasjuttude või müütide leidmisest oma elus. Kuid ilmselt kõige olulisemaks võib pidada tööd ülekandega. Ülekanne on mõiste, mis tähistab nähtust, kus klient kannab alateadlikult analüütikule üle oma suhted varasemate lähedastega (emaga, isaga, õvedega). Ülekande ning vastuülekandesuhte analüüs on viljakas pinnas leidmaks üles kliendi psüühika tegelikud sõlmpunktid siin-ja-praegu suhtes. See on nagu mineviku elustumine ning võimalus seeläbi automatiseerunud reaktsioone korrigeerida.
Oluline osa jungiaanlikust psühhoanalüüsist on ka unenägude analüüs. Jung on unenägusid nimetanud peateeks alateadvuse juurde (royal road to unconscious) kuna unenägude kaudu saame ligipääsu alateadvuse poolt toodetud sümboolsele materjalile. Olgu aga öeldud, et unenäoanalüüs on väga personaalne tegevus, kus eelkõige uuritakse inimese enda assotsiatsioone unenäosümbolitele. Populaarne lähenemine, kus unenäosümboleid peetakse pigem märkideks st ühese tähenduse kandjaks (nt ujumise unes nägemist võrdsustatakse haigestumisega), ei ole jungiaanlikule psühholoogiale omane. Sümboli poolt väljendatav on paljude tähendusvarjunditega ning personaalne sisu selgub läbi põhjaliku analüüsi, assotsieerimise ja amplifikatsiooni.
Jung kirjutas oma eluea jooksul väga palju olulisi teoseid, mille mõju tänapäeva psühholoogiale, usuteadusele, kultuurile jne on üsna mõõtmatu. Kõige olulisemaks Jungi teoseks võib ilmselt aga pidada "Punast raamatut". "Punane raamat" põhineb Jungi väga isiklikul kogemusel sukeldudes oma elu kriisiperioodil sügavale isikliku alateadvuse sisusse. "Punane raamat" kirjeldab selle protsessi sisu ning sisaldab Jungi enda illustratsioone. Jung on ise öelnud, et kõik tema hilisemad teooriad pärinevad sellest ajast (periood 1913-1917). "Punane raamat" ilmus aga esimest korda alles 2009. aastal kuna enne seda ei lubanud Jungi pärijad seda materjali avaldada.
Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et analüütiline psühholoogia tegeleb tähenduse otsimisega. Kõigel, mida me kogeme, on tähendus ning selle leidmine annab elule sisu ja mõtestatuse.
“Transformatsiooni sümbolid” avaldamine Jungi poolt, mis tõi selgelt välja kahe mehe erinevad lähenemised inimpsüühikale.
Analüütilise psühholoogia ehk jungiaanliku psühhoanalüüsi keskseks kontseptsiooniks on individuatsioon - enda potentsiaali tundmaõppimine ning tasakaalustatud realiseerimine, iseendaks saamine. Töö sümboolse materjaliga - unenägudega, aktiivse kujutlusega, igapäevaelu sümbolitega - võimaldab teadvustada seni teadvustamata materjali ning seeläbi muutuda teadlikumaks iseendast, oma komplekside põhjustest, oma suhetest ning kohast laiemas ühiskonnas.
Analüütiline psühholoogia keskendub arhetüüpide ning komplekside avaldumisele meie igapäevaelus. Nii räägime me näiteks varjutööst, mis tähendab tööd materjaliga, mida me ei soovi endas näha ning mille oleme endast välja projitseerinud ning näeme teistes. Vaatleme positiivse ja/või negatiivse ema- ja isakompleksi mõjusid suhtumisel iseendasse ja suhetele. Räägime animusest ja animast kui meis peituvast teise sugupoole arhetüübist, mis kojundab muu hulgas palju meie alateadlikku partnerivalikut.
Arhetüübid on kollektiivses alateadvuses universaalsed mustrid, mis organiseerivad psüühilisi elemente teatud vormidesse, kujutlustesse. Need on tüüpsituatsioonid, mis läbi inimkonna ajaloo lõputu kordamise on jäädvustunud meie psüühilisse ülesehitusse, mitte sisukate kujunditena, vaid esialgu ilma sisuta vormidena, esindades teatud tüüpi taju ja tegevuse võimalikkust. Töö arhetüüpidega võib seisneda nt muinasjuttude või müütide leidmisest oma elus. Kuid ilmselt kõige olulisemaks võib pidada tööd ülekandega. Ülekanne on mõiste, mis tähistab nähtust, kus klient kannab alateadlikult analüütikule üle oma suhted varasemate lähedastega (emaga, isaga, õvedega). Ülekande ning vastuülekandesuhte analüüs on viljakas pinnas leidmaks üles kliendi psüühika tegelikud sõlmpunktid siin-ja-praegu suhtes. See on nagu mineviku elustumine ning võimalus seeläbi automatiseerunud reaktsioone korrigeerida.
Oluline osa jungiaanlikust psühhoanalüüsist on ka unenägude analüüs. Jung on unenägusid nimetanud peateeks alateadvuse juurde (royal road to unconscious) kuna unenägude kaudu saame ligipääsu alateadvuse poolt toodetud sümboolsele materjalile. Olgu aga öeldud, et unenäoanalüüs on väga personaalne tegevus, kus eelkõige uuritakse inimese enda assotsiatsioone unenäosümbolitele. Populaarne lähenemine, kus unenäosümboleid peetakse pigem märkideks st ühese tähenduse kandjaks (nt ujumise unes nägemist võrdsustatakse haigestumisega), ei ole jungiaanlikule psühholoogiale omane. Sümboli poolt väljendatav on paljude tähendusvarjunditega ning personaalne sisu selgub läbi põhjaliku analüüsi, assotsieerimise ja amplifikatsiooni.
Jung kirjutas oma eluea jooksul väga palju olulisi teoseid, mille mõju tänapäeva psühholoogiale, usuteadusele, kultuurile jne on üsna mõõtmatu. Kõige olulisemaks Jungi teoseks võib ilmselt aga pidada "Punast raamatut". "Punane raamat" põhineb Jungi väga isiklikul kogemusel sukeldudes oma elu kriisiperioodil sügavale isikliku alateadvuse sisusse. "Punane raamat" kirjeldab selle protsessi sisu ning sisaldab Jungi enda illustratsioone. Jung on ise öelnud, et kõik tema hilisemad teooriad pärinevad sellest ajast (periood 1913-1917). "Punane raamat" ilmus aga esimest korda alles 2009. aastal kuna enne seda ei lubanud Jungi pärijad seda materjali avaldada.
Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et analüütiline psühholoogia tegeleb tähenduse otsimisega. Kõigel, mida me kogeme, on tähendus ning selle leidmine annab elule sisu ja mõtestatuse.