Jung on öelnud, et kahe
isiksuse kohtumine on nagu kahe keemilise aine kokkusaamine: kui toimub
reaktsioon, muutuvad mõlemad osapooled.
Kui oled leidnud endas huvi ja soovi analüütilise psühholoogia kaudu oma maailma avardada, enese teadlikkust tõsta või ka probleeme lahendada, on esimeseks sammuks ühenduse võtmine. Selleks võib helistada või saata e-mail. Esmase kontakti käigus lepitakse kokku esimese kohtumise aeg.
Esmase intervjuu käigus kaardistatakse kliendi soov ning kogutakse taustinfot. Intervjuu tulemusena võiks mõlemal poolel tekkida tunne, kas soovitakse edasist koostööd jätkata või mitte. Teemad, mida esmasel intervjuul läbitakse, on orienteeruvalt järgmised: kliendi probleemid ning endale seatud eesmärk; kliendi varane lapsepõlv (sh sünd), kooliiga; täiskasvanuea sõlmkohad; millised on ja on olnud olulised lähisuhted (sh lastega); kliendi tööalane kogemus; hobid; võimalikud terviseprobleemid; suhtumine unenägudesse ning spirituaalsusesse; varasemad kogemused psühholoogide ja psühhoterapeutidega.
Kui esmane intervjuu on läbitud ning mõlemad pooled soovivad koostööd jätkata, lepitakse kokku koostöö vorm ja sagedus. Koostöö vormiks võib olla lühiajalisem nõustamine, unenäoanalüüs, konkreetsete probleemide leevendamisele suunatud psühhoteraapia, liivateraapia või analüüs. Sageli aga mingi kombinatsioon neist. Allpool veidi igast neist lähemalt:
Analüüs ja teraapia on sügavuti minevad protsessid, kus osalevad nii klient kui terapeut/analüütik. Kliendi roll on selles protsessis aktiivsem. Klient on see, kes toob ruumi materjali, mida koos analüüsida. Klient koos oma alateadvusega juhib seda protsessi. Seansil keskendutakse materjalile, mis on vahetult "üles tõusnnud". Mõnele kliendile tundub selline tööviis alguses eklektiline ja juhuslik, kuid sageli tunnetatakse üsna pea, et sel viisil tõuseb teadlikkus enda kui terviku vajadustest ning õpitakse sel viisil "end kuulama".
Nagu näete, on analüüs ja analüütiline teraapia pikaajalised protsessid. Muutused küpsevad enamasti vaikselt ning on ajas püsivad. Uuringud näitavad (Shedler, 2010)* et psühhodünaamiliste suunade teraapia efekt on ajas püsiv ning pigem kasvav st klient õpib ise oma elu juhtima, nii et see oleks tasakaalustatum ning rahulduspakkuvam.
Seansi pikkus on 45-50 minutit. Päris poole sõna pealt ei lõpetata, kuid siiski on ajalised raamid üsna selgelt paigas. Kohale tuleks tulla täpselt sh mitte liiga vara.
Terapeut/analüütik ei jaga isiklikku infot enda kohta. See on aeg kliendile. Samuti on selle reegli eesmärk see, et klient saaks oma materjali projitseerida "anonüümsele" analüütikule. Ära mainida tasub ka see, et väljapool teraapiaruumi analüütik ja klient omavahel ei suhtle (va kokkulepitud korras helistamine või meil) st välditakse topeltsuhteid.
Kliendi ja terapeudi/analüütiku vahel peab olema klapp. Kui kliendina kohe alguses tunnetad, et see pole see inimene, siis viisakuse pärast vms pole vaja protsessi jätkata. Väga ok on otsida endale sobiv terapeut. Samas võib teraapia- või analüüsiprotsessi jooksul tekkida terapeudi/analüütiku suhtes igasuguseid tundeid armastusest suure viha või põlguseni. See kõik on vesi analüüsi veskile ehk suurepärane materjal, millega tööd teha. Oluline on neist tunnetest rääkida.
Siit edasi ongi ehk koht välja öelda, et teraapiaruum on teatud mõttes pühamu. See on kaitstud koht, kus saab rääkida kõigest. Terapeut/analüütik hoiab seda materjali. Ainult juhul, kui klient on otseselt ohtlik enesele või teistele (nt enesetapp, väljatöötatud tapmiskavatsus vms) on meil eetikakoodeksi kohaselt kohustus teavitada. Muu info on konfidentsiaalne. Analüütiline psühholoogia tõlgendab paljusid soove, fantaasiaid jne pigem sümboolselt kui otseselt. Ning kui soovi/fantaasia sümboolne tähendus saab analüüsiruumis mõistetud, kaob sageli ka vajadus konkreetse teo vms järele.
Oluline on mainida ka seda, et sertifitseeritud analüütik on läbinud ise aastatepikkuse analüüsi. See on hädavajalik selleks, et suuta eristada enda materjali kliendi materjalist ning mitte hakata kliendi peal iseenda probleeme lahendama või klienti oma vajaduste tarbeks ära kasutama. Selline vajadus abistavate elukutsete esindajate seas on sageli nt vajadus olla vajalik või olla hea (tuleneb enda lapsepõlvest). Ning kui abistava elukutse esindaja seda endale ei teadvusta, võib ta klienti hoida abitus seisundis ning mitte toetada tema küpsemist.
Analüütiline teraapia ja analüüs on väliselt küll üsna reglementeeritud vormis, kuid sisu poolest on tegu kahe inimese sügava kohtumisega.
Terapeut/analüütik järgib professionaalset eetikakoodeksit. Eetikakoodeks on kättesaadav Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi kodulehel www.junganalyys.ee. Nimetatud selts seisab muu hulgas hea analüütilise psühholoogia eetilise praktiseerimise eest oma liikmete seas.
* Shedler, Jonathan (2010). The Efficacy of Psychodynamic Psychotherapy. https://www.apa.org/pubs/journals/releases/amp-65-2-98.pdf
Kui oled leidnud endas huvi ja soovi analüütilise psühholoogia kaudu oma maailma avardada, enese teadlikkust tõsta või ka probleeme lahendada, on esimeseks sammuks ühenduse võtmine. Selleks võib helistada või saata e-mail. Esmase kontakti käigus lepitakse kokku esimese kohtumise aeg.
Esmase intervjuu käigus kaardistatakse kliendi soov ning kogutakse taustinfot. Intervjuu tulemusena võiks mõlemal poolel tekkida tunne, kas soovitakse edasist koostööd jätkata või mitte. Teemad, mida esmasel intervjuul läbitakse, on orienteeruvalt järgmised: kliendi probleemid ning endale seatud eesmärk; kliendi varane lapsepõlv (sh sünd), kooliiga; täiskasvanuea sõlmkohad; millised on ja on olnud olulised lähisuhted (sh lastega); kliendi tööalane kogemus; hobid; võimalikud terviseprobleemid; suhtumine unenägudesse ning spirituaalsusesse; varasemad kogemused psühholoogide ja psühhoterapeutidega.
Kui esmane intervjuu on läbitud ning mõlemad pooled soovivad koostööd jätkata, lepitakse kokku koostöö vorm ja sagedus. Koostöö vormiks võib olla lühiajalisem nõustamine, unenäoanalüüs, konkreetsete probleemide leevendamisele suunatud psühhoteraapia, liivateraapia või analüüs. Sageli aga mingi kombinatsioon neist. Allpool veidi igast neist lähemalt:
- analüüs on kõige põhjalikum ja sügavam töövorm. Analüüsi eesmärk pole otseselt mingite probleemide leevendamine vaid pigem isiksuse areng ning individuatsiooni soodustamine. See on protsess, mis üldjuhul kestab vähemalt aasta, sageli enam. Kohtutakse iganädalaselt, soovitavalt 2-4 korda nädalas. Analüüs on lahtise lõpuga protsess, mille puhul klient otsustab ise, millal on õige aeg lõpetada ning vastavalt tehakse kokkulepped;
- analüütiline psühhoteraapia on konkreetsemalt suunatud mingi probleemi või kaebuse leevendamisele. Kaebuseks võib olla nt ärevus, probleemsed suhted lähedastega või tööl, ebakindlus, depressioon jne. Kohtutakse tavaliselt 1-2 korda nädalas. Protsessi pikkus võib sõltuvalt probleemi olemusest kesta mõnest kuust kuni mitme aastani. Teraapia võib üle minna analüüsiks, kui esialgne probleem on leevenenud, aga kliendil on veel soov eneseanalüüsiga tegeleda. Kui sellist soovi pole, lõppeb protsess siis, kui klient otsustab, et probleem on lahenenud vms;
- liivateraapia võin olla eraldiseisev teraapiavorm, aga see võib ka olla osa teraapia- või analüüsiprotsessist. Liivateraapia on meetod, kus kasutatakse vähem verbaalset suhtlust. Ruumis on olemas väike liivakast ning kapid sadade väikeste figuuridega (inimesed, loomad, taimed, liiklusvahendid, religioossed kujukesed, majapidamistarbed, relvad jnejne). Kliendi ülesanne on võtta riiulist figuurid, mis teda kõnetavad ning panna nad liivakasti. Figuuride ja liiva vormimise tulemusena moodustub konstellatsioon, mida hiljem soovi korral analüüsitakse. Liivateraapia on üks sümboolse töö võimalusi, mis võimaldab alateadvusega suhelda vähendades ratsionaalset kontrolli. Liivateraapiat võib teha nii laste kui täiskasvanutega;
- unenäoanalüüs on enamasti nii teraapia- kui analüüsiprotsessi osa, aga seda võib teha ka eraldiseisvana. Unenäoanalüüs eeldab siiski taustainfo andmist, sest ilma selleta on raske unenäo konteksti mõista. Unenäoanalüüs võib olla regulaarne tegevus (kord nädalas, üle kahe nädala vms), kuid võib olla ka vajadusepõhine. Sel puhul aga peab arvestama võimalusega, et aega pole kohe pakkuda;
- nõustamine ja konsultatsioon on lühiajalised protsessid (1-10 korda), kus nõustaja annab oma professionaalse hinnangu probleemse situatsiooni lahendamisvõimaluste kohta, olles eelnevalt taustinfoga tutvunud. Koostöös kliendiga arutletakse erinevate lahendusvariantide üle.
Analüüs ja teraapia on sügavuti minevad protsessid, kus osalevad nii klient kui terapeut/analüütik. Kliendi roll on selles protsessis aktiivsem. Klient on see, kes toob ruumi materjali, mida koos analüüsida. Klient koos oma alateadvusega juhib seda protsessi. Seansil keskendutakse materjalile, mis on vahetult "üles tõusnnud". Mõnele kliendile tundub selline tööviis alguses eklektiline ja juhuslik, kuid sageli tunnetatakse üsna pea, et sel viisil tõuseb teadlikkus enda kui terviku vajadustest ning õpitakse sel viisil "end kuulama".
Nagu näete, on analüüs ja analüütiline teraapia pikaajalised protsessid. Muutused küpsevad enamasti vaikselt ning on ajas püsivad. Uuringud näitavad (Shedler, 2010)* et psühhodünaamiliste suunade teraapia efekt on ajas püsiv ning pigem kasvav st klient õpib ise oma elu juhtima, nii et see oleks tasakaalustatum ning rahulduspakkuvam.
Seansi pikkus on 45-50 minutit. Päris poole sõna pealt ei lõpetata, kuid siiski on ajalised raamid üsna selgelt paigas. Kohale tuleks tulla täpselt sh mitte liiga vara.
Terapeut/analüütik ei jaga isiklikku infot enda kohta. See on aeg kliendile. Samuti on selle reegli eesmärk see, et klient saaks oma materjali projitseerida "anonüümsele" analüütikule. Ära mainida tasub ka see, et väljapool teraapiaruumi analüütik ja klient omavahel ei suhtle (va kokkulepitud korras helistamine või meil) st välditakse topeltsuhteid.
Kliendi ja terapeudi/analüütiku vahel peab olema klapp. Kui kliendina kohe alguses tunnetad, et see pole see inimene, siis viisakuse pärast vms pole vaja protsessi jätkata. Väga ok on otsida endale sobiv terapeut. Samas võib teraapia- või analüüsiprotsessi jooksul tekkida terapeudi/analüütiku suhtes igasuguseid tundeid armastusest suure viha või põlguseni. See kõik on vesi analüüsi veskile ehk suurepärane materjal, millega tööd teha. Oluline on neist tunnetest rääkida.
Siit edasi ongi ehk koht välja öelda, et teraapiaruum on teatud mõttes pühamu. See on kaitstud koht, kus saab rääkida kõigest. Terapeut/analüütik hoiab seda materjali. Ainult juhul, kui klient on otseselt ohtlik enesele või teistele (nt enesetapp, väljatöötatud tapmiskavatsus vms) on meil eetikakoodeksi kohaselt kohustus teavitada. Muu info on konfidentsiaalne. Analüütiline psühholoogia tõlgendab paljusid soove, fantaasiaid jne pigem sümboolselt kui otseselt. Ning kui soovi/fantaasia sümboolne tähendus saab analüüsiruumis mõistetud, kaob sageli ka vajadus konkreetse teo vms järele.
Oluline on mainida ka seda, et sertifitseeritud analüütik on läbinud ise aastatepikkuse analüüsi. See on hädavajalik selleks, et suuta eristada enda materjali kliendi materjalist ning mitte hakata kliendi peal iseenda probleeme lahendama või klienti oma vajaduste tarbeks ära kasutama. Selline vajadus abistavate elukutsete esindajate seas on sageli nt vajadus olla vajalik või olla hea (tuleneb enda lapsepõlvest). Ning kui abistava elukutse esindaja seda endale ei teadvusta, võib ta klienti hoida abitus seisundis ning mitte toetada tema küpsemist.
Analüütiline teraapia ja analüüs on väliselt küll üsna reglementeeritud vormis, kuid sisu poolest on tegu kahe inimese sügava kohtumisega.
Terapeut/analüütik järgib professionaalset eetikakoodeksit. Eetikakoodeks on kättesaadav Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi kodulehel www.junganalyys.ee. Nimetatud selts seisab muu hulgas hea analüütilise psühholoogia eetilise praktiseerimise eest oma liikmete seas.
* Shedler, Jonathan (2010). The Efficacy of Psychodynamic Psychotherapy. https://www.apa.org/pubs/journals/releases/amp-65-2-98.pdf