Kui mina pole ainult mina.

Pidevad eneseotsingud, sisemine segadus, tunne, et midagi on kadunud või peidetud, või ka seletamatu tühjusetunne, millele oma igapäevaelust vastust ei leia; kõik on justkui enam-vähem korras ja otsest põhjust teisiti tundmiseks ei ole. Põhjuseid, miks mõned inimesed end sel moel tunnevad, võib olla mitmesuguseid, kuid üks võimalikest on nähtus, mida erialakirjanduses nimetatakse asenduslapse sündroomiks.

Kitsama definitsiooni kohaselt on asenduslaps see, kes on eostatud eesmärgiga asendada surnud last. Laiem definitsioon hmab ka neid lapsi, kes on sündinud varsti pärast eelneva lapse surma või lapsi, kes kannavad hiljem surnud  või venna rolli. Asenduslapsi on tegelikult päris palju ning selle sündroomi sümptomite tugevus sõltub paljudest asjaoludest. Üldjoontes iseloomustab asenduslapsi aga identiteedisegadus ja süütunnete olemasolu. Kui peres sureb laps ning vanemad ei oska või ei suuda läbida normaalset leinaprotsessi, võib juhtuda, et kas teadlikult või mitteteadlikult eostatakse uus laps sooviga asendada surnud laps. Sageli võib sellisel juhul lapse surma ja uue lapse eostamise ajaline vahe olla minimaalne. Taoline laps kannab alates oma eostamisest alateadlikke vanema fantaasiaid ja mälestusi eelmisest lapsest ning see takistab tal välja arendamast omaenese mina. Mõnikord on kogu protsess väga selgelt nähtav - last hinnatakse ning võrreldakse eelmise lapsega ning kuna surnud last enamasti idealiseeritakse, siis ei vasta asenduslaps kunagi ootustele. See laps enamasti üritab meeleheitlikult täita kingi, mis ei ole tema omad. Isegi, kui see tal õnnestub, ei ole need kingad siiski tema enese omad ja ta kulgeb läbi elu olles keegi teine. Sageli on see nähtus aga palju varjatum, sellest ei räägita ega isegi mõelda, kuid sellest hoolimata tunneb asenduslaps endal umbmäärast painet olla keegi teine. Tunded, et „ma ei saa olla mina“ ja „ma ei suuda täita ootusi“, võivad tekitada ka alateadlikku agressiooni nii enda kui ümbritseva vastu. Lapsel, kes asendab teisest soost õde või venda, võib olla raskusi lisaks ka sooidentiteedi leidmisel ja kujundamisel.

Poeetiliselt võib öelda, et see on elu pärast surma. Asenduslaps on vanemate või ka laiema pereringi lahendamata leina kandja. Ta on juba algselt surmaga seotud. Ja sageli on asenduslastele omane ka seletamatu tõmme surma poole. Paljuski on see seotud alateadliku süütundega, et võlgnetakse oma elu teise lapse surmale. Võib ka ette kujutada, et see on justkui elu siiami kaksikuna, kellest üks pole nähtav, kuid on siiski kogu aeg olemas ja kõrval.

Asenduslaps on suures identiteedisegaduses. Ta ei tea, kes ta on. Ta tunnetab survet olla keegi, kes ta ei ole ja samas on tema võimalus saada peegeldusi iseendale kui ainukordsele indiviidile, takistatud. Kas ma olen see, kes peeglist vastu vaatab? Miski tõrgub seda omaks võtmast. Kuidas siis olla ja mida endast arvata?

Lisaks identiteedisegadusele võib asenduslast läbi elu saata tühjusetunne ning painav soov seda tühjust millegagi täita. Muu hulgas iseloomustab asenduslapsi pühendumine eneseotsinguile. Loomulikult on eneseotsingud normaalse arengu lahutamatu osa, kuid paljud asenduslapsed jäävadki otsima, kui nad ei teadvusta endale oma enesetunde tegelikku põhjust.

Kui sa ei tea, kes sa oled ning sul puudub kontakt oma tõelise "minaga" (jungiaanlikus terminoloogias Ise või Self), on elu tühi ja pealiskaudne. Kuna ehedat kontakti ilma iseendata olla ei saa, puudub tegelik kontakt nii pereliikmete, sõprade kui ühiskonnaga. Inimene toimib suuremal või vähemal määral maskina, kes vaid mängib kedagi, kes ta justkui olema peaks. Depressioon, võõrandumine ning pidev üksindustunne on sellise inimese sagedased saatjad.

Ühiskonnas on ikka olnud aegu, mil suur osa tervest põlvkonnast on sattunud asenduslapse rolli. Sellised perioodid on enamasti seotud sõdade või muude katastroofidega. Võime spekuleerida, et ka Eestis on pärastsõjajärgse põlvkonna seas palju asenduslapsi. Omal moel jätab asenduslapseks olemine jälje ka järgmisele põlvkonnale. Kui vanem on identiteedisegaduses ning tunneb tühjust, on tal keerulisem luua ka piisavalt head kiindumussuhet oma lapsega. Nii võib mitu järjestikust põlvkonda olla haavatavamad vaimse ja füüsilise tervise probleemidele, alkoholismile jms. Ning ka kohesiivset ühiskonda on sellisel juhul keeruline luua.

Kristina Schellinski, jungiaanlik psühhoanalüütik, kes on seda teemat põhjalikult käsitlenud, toob välja ka rea kuulsaid asenduslapsi, kelle hulgas on näiteks C.G. Jung, Ludwig van Beethoven, Vincent van Gogh, Salvador Dali, Rainer Maria Rilke. Me võime spekuleerida, et nende inimeste looming on paljuski seotud asenduslapseks olemisega.

Töös psühhoterapeudina olen kokku puutunud nii mõnegi asenduslapsega. Need inimesed on enamasti väliselt vaadeldes edukad, loomingulised, intelligentsed, tublid pereinimesed. Aga nende kaebuseks on, et vaatamata sellele, et kõik on justkui hästi, valitseb nende sees tühjus ja meeleheide, eemalolemise tunne, sageli ka emotsioonide vähesus või pealispinnalisus. Nad otsivad oma seletamatute tunnete põhjuseid. Asenduslapseks olemise teadvustamine on neile sageli toonud leevendust ning andnud elule teise perspektiivi.

Liina otsis psühholoogilist abi probleemide tõttu algkooliealise lapsega. Ta kirjeldas lapse käitumist kui väljakutsuvat ning sagedaste vihapursetega. Kui uurisin Liina enda tunnete kohta nii lapse suhtes kui laiemalt, rääkis ta oma sagedastest depressioonidest kui ka süütunnetest, et ei oska ema olla. Ta tundis, et ei saavuta vaatamata pingutustele lapsega kontakti ning mainis ka, et laps justkui provotseeriks teda millelegi. Süvenedes Liina enda lapsepõlvekogemustesse ilmnes, et juba üsna väikesena oli Liina end tundnud võõrana ja eraldatuna. Samas oli Liina alati klassis populaarne, õppis hästi, tal olid head tulemused kergejõustikus. Teismelisena pööras Liina väga palju tähelepanu oma kehale ning toitumisele, lugedes rangelt kaloreid ja mõõtes igapäevaselt oma ümbermõõte. Liina abiellus üsna noorelt ning see suhe kestab siiani, kuigi Liina on tegelikult suhtega rahulolematu, öeldes, et ta jookseks suheldes justkui vastu seina. Liinat saadab pidev mõttetuse tunne. Ta mõtleb sageli surmast, kuigi otseseid enesetapumõtteid tal pole. Mõte surmast on, vastupidi, Liinale kuidagi lohutav. Ta on mitmel korral käinud enesearengukursustel, kuid ka need ei ole talle pakkunud seda, mida ta otsib. Aga mida ta otsib, Liina ei tea. Oma lapsepõlve kirjeldab Liina kui tavalist, ema ja isa pole kunagi talle kuigi lähedased olnud, samas pole ka millestki justkui puudu olnud. Liina ema on rääkinud, et kui Liina sündis, karjus ta vahetpidamata, kuid mõne aja pärast muutus parimaks võimalikuks beebiks. Õdesid-vendi Liinal ei olnud, samas mainib ta, et on endale elati vanemat õde või venda igatsenud ning väljendab kahjutunnet, et enne teda sündinud õde suri paarinädalaselt. Jutust selgub, et umbes aasta enne teda sündis emal ja isal tütar, kelle nimeks pandi Tiina, kes suri Liina jaoks teadmata põhjustel ning kellest peres kunagi ei räägitud. Kust Liina õe olemasolust teadis, ta ei mäleta. Lapsepõlves oli õde Liina mõtetes olnud sageli. Ta oli ette kujutanud, kuidas käituks õde ja püüdnud sel viisil ka ise käituda. Ka unenägudes on õde olnud sage külaline, kusjuures mõnikord ei saa Liina aru, kumb ta ise unes on. Liinale meenub, et tal oli lapsepõlves nukk, kelle nimeks ta pani Tiina, kuid millegipärast ta vanematele nuku nime ei öelnud.

Liina lugu on tüüpiline näide asenduslapsest, kes ise ei tea, et ta seda on. Seda teadlikult. Alateadlikult on see teadmine temas alati olemas olnud. Nuku nimetamine Tiinaks räägib sellest, et Liina üritas oma õde taasluua, tõenäoliselt selleks, et tema ise seda vanemate projektsiooni kandma ei peaks. Liina juhtumi puhul ei ole vanemad talle otseselt seadnud ootusi, et ta peaks täitma surnud lapse rolli, mida ka võib ette tulla. Samas viitab väga väike õdede sündide vahe, et enne Liina sündi polnud piisavalt aega leinamiseks. Oma vanematega Liina seda teemat arutada ei saa, sest see tunduks "mõeldamatu", ning ka see viitab tugevatele kaitsemehhanismidele. Tõenäoliselt on vanemad õe sünniga seotu endast "ära lõiganud". Taolised peidetud osad meist leiavad paraku oma väljenduse muul viisil.

Loomulikult ei lahenenud Liina probleemid lapsega või halva enesetundega imeväel peale asenduslapseks olemise teadvustamist. Küll aga andis see Liinale võtme oma enesetunde mõistmiseks ning edasiseks eneseanalüüsiks. Seeläbi sai ta luua endale uue ning ausama narratiivi iseendast, eristada end oma õest ning astuda seega lähemale iseendale.

Kasutatud materjalid:

Kristina Schellinski ettekanne konverentsil “Borderlands”, Petersburis, Vanemaal augustis 2012

Schwab, Gabriele raamat "Haunting Legacies: Violent Histories and Transgenerational Trauma", 2010