Polkovniku lesed meie seas

Juhan Smuul on näidendis Polkovniku lesk värvikalt kirjeldanud inimtüüpi, kelletaolisi vast igaüks kohanud on. Ilmselt mitte ilmaasjata pole sellest näidendist omaette käibele läinud nimetus "polkovniku lesk", mis tähistab inimesi, kes väidavad end kogu aeg haiged olevat ning kelle kogu elu näib pöörlevat kujuteldavate haiguste ümber.

Meeldetuletuseks võiks siinkohal anda Smuuli näidendi peategelase kirjelduse. Polkovniku lesk on veel üsna viisakas vormis, elav ja volüümikas nagu kuldne sügis. Tema eest on hoolitsenud arstid, kes ei tea midagi; ta juuksur, kes teab pea-aegu kõik; ja kosmeetik, ainus inimene, keda ta endast targemaks peab. Ta on just haiglast välja kirjutatud, sest arstid ei tea midagi, ja peale muu pidi teda raviv arst raske närvivapustusega ... heitma vabanenud voodisse Lese palatis. Lesk jutustab suure entusiasmiga oma halbadest kogemustest arstidega ning oma haigustest, mis on nii peened ja erilised, et tavapärased diagnoosid ja ravid ei sobi. Ta peletab enda ümbert kõik inimesed, kes vähegi temast hoolivad või peresidemete tõttu hoolima peaksid. Ta identiteet on olla kellegi tähtsa naine, omamata oma elu ja isiksust.

Millised võiksid olla polkovniku lesed meie igapäevaelus? Suure tõenäosusega on nad pisut vähem värvikad (seda pealiskaudsel vaatlusel) kui originaalne polkovniku lesk, kuid need on inimesed, kes igal ajahetkel arvavad, et neil on midagi viga, et neil on mingi haigus. Nad võivad sellest tuttavatele või lähedastele vähem või rohkem rääkida, kuid nad pööravad oma tervisele väga suurt tähelepanu. Nende kodune apteek on muljetavaldav ja kuhu iganes nad ka ei läheks, elementaarsed ravimid on neil alati hoolikalt kaasa pakitud. Nad võivad olla agarad arsti juures käijad, aga nad võivad olla ka loobunud, sest "arstid ei tea midagi". Loomulikult võivad nad olla nii mees- kui naissoost.

Polkovniku lese psühholoogiline portree

Kui analüüsime seda, mida me polkovniku lesest teame, võime paremini mõista tema olemise ja käitumise tagamaid. Me võime oletada, et ta tunneb end mittemõistetuna ja üksi. Ta üritab meeleheitlikult leida kedagi, kes mõistaks. Ja samal ajal tunneb ta, et temaga on midagi valesti, et tema on vale, et keha on tema vaenlane, kes teda taga kiusab ja takistab tal elamast õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu. Ta tajub maailma ebaõiglase ja karmi paigana, kus peab pidevalt võitlema. Ta pöörab palju tähelepanu välisele, kuid sisemise jätab unarusse.

Lese käitumise taga on püüd esile kutsuda tähelepanu ja hoolitsust. Või pigem hooldamist ning põetamist. See näitab, et inimese esmane kogemus vanemaga on olnud ilmselt samuti sellist laadi. Vanema empaatia puudumine viib selleni, et ta ei oska imiku kehalisi sümptomeid sügavuti mõista ning sellest tulenevalt ei õpi ka laps seda tegema. Ta ei oska ära tunda, mida tema kehalised aistingud tegelikult tähendavad ning interpreteerib neid haigustena, mida on vaja diagnoosida ja ravida, põetada. Nii võib näitena tuua imiku vanema, kes lapse nuttu tõlgendab näljana ning ei suuda ette kujutada muid võimalikke põhjuseid. Nii toidab ta oma last üle. Kui laps ei soovi enam süüa ja ikka nutab, tõlgendab ta seda haigusena - kõhuhädad, refluks vms ning asub sellele diagnoosile arstidelt kinnitust otsima ning seda ravima. Vanem muutub järjest ärevamaks, sest lisaks murele lapse pärast süveneb temas tunne, et ta ei saa hakkama, et ta on halb vanem. Laps tunnetab ärevust, väljendab seda nutuga ning taas on vanemal põhjust arvata, et laps on haige. Ka laps saab sellisest suhtlusprotsessist endale tunde, et tal on midagi viga, et ta on haige ning lapse usaldus oma keha vastu saab löögi. Seega, kui vanem ei suuda piisavalt hästi vastata lapse nii lapse kehalistele vajadustele kui lapse vajadusele saada peegeldust oma emotsionaalsetele seisunuditele, jäävad need läbitöötamata seisundid/kogemused lukku keha arhailisse mällu ja hakkavad elama nö oma elu.

Kui ümbritsevad arvavad, et neil inimestel pole tegelikult midagi viga, siis nende inimeste endi jaoks on nende kaebused vägagi reaalsed. Nii võib arsti juures käies nn objektiivset leidu mitte olla, see aga ei muuda inimese kaebust kuidagi väiksemaks või olematumaks. Kuid sama hästi võib neil inimestel esineda mitmesuguseid haigusi, mille päritolu on psühhosomaatiline ning mida siis erineval moel ravitakse. Mõistagi on ravi üsna ebaefektiivne, sest isegi kui leevenevad need konkreetsed sümptomid, ilmnevad kohe uued.

Richard L. Kradin peab paljude psühhosomaatiliste sümptomite tekke põhjuseks häireid keha taju arengus. Võimetus ära tunda oma tundeid ning neist mõelda ning tundeid väljendada on aluseks paljude psühhosomaatiliste nähtuste tekkele sh hüpohondria, söömishäired, sõltuvused ning seksuaalfunktsiooni häired.

Veel üks võimalus pidevate psühhosomaatiliste kaebustega inimese kujunemiseks peitub inimese elu alguses. Soovimatute laste puhul võib näha, kuidas nad alateadlikult elavad välja oma vanemate peidetud soovi neist lahti saada. Elusoov võib saada murtud või võib taolise elu algusega inimene väljendada agressiooni enda vastu mitmesuguste psühhosomaatiliste haiguste näol.

Negatiivsus maailma vastu

Tühistavad, ignoreerivad ja/või mitteempaatilised vanemad olid tõenäoliselt polkovniku lese sündroomiga inimese reaalsus lapsepõlves. Täiskasvanuna on need vanemad internaliseeritud ja saanud inimese enda sisemise maastiku osaks. Seesama tühistav vanem on nüüd osa inimesest ning kui mustrit ei muudeta, kordab see sisemine vanemakuju järeleandmatult algset traumat. Ning ikka ja jälle kogeme olukordi ja suhteid sellistena nagu nad kunagi meile haiget tegid. Sel viisil on taoline kahjustav vanem liiga lähedal ning enese kaitsmiseks priojitseeritakse ta välja, teistele. Nii ollakse veendunud, et arstid ei tea midagi ja ei hooli ning teevad vigu, pahatahtlikud ja lollid ülemused ja kolleegid, silmakirjalikud sõbrad-tuttavad, riik, mis kasutab sind ära ja midagi vastu ei anna. Inimene tajub ennast ohvrina, kellele kõik halba soovivad.

Polkovniku lesel on tegelikult hirm näha tähendust oma kehalistes nähtustes. Sest tähenduse nägemine viib ta kontakti algse valu ja kannatusega, destruktiivsusega nii seest- kui väljastpoolt, iseenda agressiivsusega teiste ja enda vastu. See on hirm sattuda liiga tugevate tunnete meelevalda ilma et oleks keegi, kes aitaks neid tundeid kanda, mõista ja nimetada.

Arstid, arstid, arstid.

Isegi kui polkovniku lese moto oli "arstid ei tea midagi", siis otsis ta järelejätmatult nende tähelepanu ning lootis, et varem või hiljem leitakse talle vääriline diagnoos. Lõpuks rahuldus ta diagnoosidega nihilissimus acutus ja logorroea gradus gravis, kuna need kõlasid uudselt ja piisavalt autoriteetselt. Nende diagnooside maakeelne tähendus - suur mittemidagi ja lobisemismaania raskel kujul - peegeldab aga hästi meeditsiinisüsteemi suhtumist taolistesse patsientidesse. Ja tegelikult suhtutakse sellistesse inimestesse ja nende pidevatesse hädadesse sageli halvasti ka lähedaste, sõprade ja tuttavate poolt. Nende muresid ei võeta tõsiselt ning neid sageli ka häbistatakse. Hüpohondriku käitumise taga on aga meeleheitlik soov saada mõistetud. Saades halva hinnangu kas arstide või tuttavate poolt, tekib hüpohondrikul jälle negatiivne emotsioon, mida ta pole suuteline ära tundma ning mida ta tajub uue või süveneva haigusena. Mis omakorda intensiivistab abi otsimist ning toodab nii meditsiinisüsteemile tööd juurde. Rääkimata sellest, et psüühe on võimas ning hüpohondrikul ilmneb tõenõoliselt varem või hiljem lõpuks ka "päris" haigus.

Kui arst ka tunneb ära haiguse põhjusena ängstuse vms, ei ole ravi üldjuhul tema võimuses, sest tulemuse annab põhjalik sümptomite psühhologiseerimine, et näha patsiendi kaebuste sügavamat tähendust ja eesmärki. See on süvapsühholoogia pärusmaa. Patsient ja terapeut saavad koos, usalduslikus õhkkonnas asuda vaatlema orgaanilisi kaebusi hinge haiguse sümboolsete väljendustena. See pole siiski sugugi lihtne ülesanne. Sest vajadus mingit probleemi väljendada keha kaudu tähendab juba iseeneses, et psüühikas pole sellele kohta, ta on sealt välja tõrjutud. C. G. Jung on öelnud, et kui inimesel on vähk, siis ei arva ta kunagi, et on ise vastutav säärase kurjuse eest, kui aga jutt käib psüühikast, tunneme end vastutavana. Hüpohondriline inimene näeb oma keha sageli psüühiliselt võõrana, see on midagi, mis toimib iseeneses, mille suhtes tal on pidev paranoia, kuidas keha teda kahjustada ja saboteerida tahab. Terapeudi jaoks on lõks ka selles, et patsient siiralt usub, et probleem on tema kehas, mitte psüühikas. Kui terapeut ei suuda seda uskuda, on see tõsine puudujääk empaatias ja patsient tunneb, et teda ei mõisteta. Seega peab sellise patsiendi ravis tõsiselt võtma tema sümptomite subjektiivset reaalsust.

Psühhosomaatilise kaebuse sisuks on tähelepanu, tähenduse ja mõtte otsimine. Psühhosomaatiliste nähtuste sümboolne mõistmine on ainus tegelik võimalus kaebusi leevendada. See on viis, kuidas inimene õpib mõistma oma keha ja terviku vajadusi ning nägema psühhosomaatilisi kaebusi tähenduslike ja abistavatena. Analüütiline psühholoogia näeb alateadvust eesmärgipärasena - psüühika otsib võimalust oma traumade ja vigade parandamiseks ning see on see, millega taolise inimese puhul koostööd teha.

Kasutatud kirjandus:

Jung, C. G. (1938) Psychology and religion. CW 11

 Kradin, R. L. (1997). The psychosomatic symptom and the self: a siren's song. Journal of Analytical Psychology, 42, 3.

Proner P. D. (2005). Bodily states of anxiety: the movement

from somatic states to thought. Journal of Analytical Psychology, 2005, 50, 311–331

Simpson, M. (1997). A body with chronic fatigue symptom as a battleground for the fight to separate from the mother. Journal of Analytical Psychology, 42, 2.

Smuul, J. (1968). Muhu monoloogid. Polkovniku lesk.

Winnicott, D. W. (1949). ‘Mind and its relation to the psyche-soma’, In Collected

Papers. London: Tavistock, 1958.