"Sa oled paksuks läinud, tee sellega ometi midagi", "Ära söö nii palju", "Sa ei ole enam see inimene, kellesse ma armusin" või teiselt poolt "Jah, ma olen juurde võtnud, aga see on ju ainult väline", "Mis see sinu asi on, kuidas ma välja näen" või "Sa pead mind aktsepteerima sellisena nagu ma olen". Võib-olla mitte just sellisel kujul, aga nii enda kui partneri välimuse ja selle muutumisega seotud teemad võivad paarisuhtes kirgi kütta ikka ja jälle. Kui elatakse koos pikka aega, on muutused paratamatud. Inimene, kes suhte alguses oli sale, võib neljakümnendates olla kõhukas härrasmees või täidlane daam või ka vastupidi, inimene, kes alguses oli ümar ja pehme võib nüüd olla väga sale. Kehakaaluga seotud muutused on teemaks vast kõige sagedamini, aga muutused ei piirdu vaid sellega. Ilmnevad ju ka teised ealised muutused nagu vananev nahk, või ka muud muutused nt tätoveeringud jms.

Mida siis teha, kui partner on väliselt muutunud suunas, mis meile ei sobi? Kritiseerida? Näägutada? Kinkida spordiklubi liikmekaart? Ähvardada armukese võtmisega? Ilmselt ei ole ükski neist lähenemistest kuigi efektiivne. Vastupidi, sel viisil tegutsedes anname oma partnerile pigem sõnumi, et ta ei sobi süvendades sellega konflikti või lisades materjali madalale enesehinnangule, mis sageli taoliste muudatustega kaasas võib käia.

Enne kui asuda partneriga toimunud muutuste teema juurde, oleks asjakohane heita pilk iseendas toimuvasse ning analüüsida, mis siis tegelikult mind häirib. Kas see on ikka kümme lisakilo või on see lodevus, motivatsioonitus, endast mittehoolimine vms? Või hoopis mingi muu rahulolematus, mis leiab oma väljenduse nähtavat kritiseerides? Välised muutused peegeldavad üldjuhul ka sisemisi muudatusi ning tõmmata piiri selle vahele, kas meile ei meeldi partneri väline muutus või sisemine, ei ole alati sugugi lihtne. Nii või teisiti, kui meile teise inimese juures midagi ei meeldi, tuleb rääkida projektsioonidest. Projektsioon psühholoogilises tähenduses on nähtus, kus iseendas peituvaid mittesoovitavaid omadusi nähakse teiste juures. Meid häirivad teiste inimeste juures need omadused, mida me enda juures ei talu. Kusjuures teisel inimesel ei pruugi seda omadust tegelikult üldse ollagi. Kuna me enda juures teatud omadust nt kontrolli puudumine millegi üle ei taha/ei suuda näha, kleebime me selle omaduse teise inimese külge ning asume kritiseerima. Nii on oma partneri juures tajutud muutusi kritiseerima asudes väga asjakohane vaadata kõigepealt üle, kui palju kritiseeritav joon on tegelikult mu enda omadus.

Kui me oleme nö kodutöö ära teinud ja oma projektsioonid tagasi võtnud ja me jätkuvalt tunneme, et meil on raske toime tulla partneriga toimunud muutustega, on aeg vestluseks. Vestluseks, mille eesmärgiks on ühelt poolt väljendada enda tundeid ja mõtteid, aga teiselt poolt saada aru, kas kõne all olev omadus on miski, mis on probleemiks ka partnerile. Kui on, saab koos analüüsida, kuidas see muutus on sündinud, mis seda alles hoiab, kas ja mida saaks muuta, et ebasoovitav olukord lahendada ja mida kumbki osapool teha saaks. Ja kuigi muutuste esilekutsumine võib olla keeruline, on see olukord siiski oluliselt lihtsam, kui olukord, kus partner on oma uue seisundiga rahul või ei soovi midagi muuta.

Lihtne on ette kujutada olukorda, kus kaalus oluliselt juurde või maha võtnud elukaaslane väljendab arvamust "kui sa mind armastaksid, ei teeks sa mu välimusest probleemi" väljendades. Näib olevat justkui pealiskaudne ja madal, kui sa pöörad tähelepanu ka välistele omadustele ning ei hinda "sisemist ilu". Tegelikkuses pole võimalik sisemist ja välimist eraldada. Ühel või teisel moel peegeldab üks teist. Samuti on meil kõigil ettekujutus, milline partner meile atraktiivne on ning see allub tahtlikule kontrollile vaid piiratud ulatuses.

Carl Gustav Jungi järgi on igas mehes naiselik pool ja igas naises mehelik pool - Anima ja Animus. Mehe Anima on arhetüüpsel naiselikkusel põhinev ning isikliku elu naiste poolt personaliseeritud naisekuju mehe psüühikas. Naise Animus on siis vastavalt arhetüüpsel mehelikkusel põhinev ning isikliku elu meeste poolt personaliseeritud mehekuju naise psüühikas. Mehelikkuse ja naiselikkuse arhetüüp antakse edasi paljuski kultuuri kaudu - müütide, kunsti, muinasjuttude ja religiooni vahendusel. Kui lihtsamalt öelda, siis meil kõigil on arusaam sellest, mis on naiselik või mehelik ning see arusaam põhineb nii kultuurilistel mõjudel kui isiklikul kogemusel vastassoost isikutega. Ning selle isikliku nö ideaalmehe- või naise mudeli järgi valime me endale ka partnerit. Seda suures osas mitteteadlikult. Kui potentsiaalne partner sarnaneb sisemise Anima/Animusega, tekib tunne, et see on see "õige" ning vastupidi, kui potentsiaalne partner erineb Animast/Animusest liialt palju, siis sädet ei teki. See, kui palju Anima või Animuse kuju on seotud sisemiste või väliste omadustega, võib olla väga erinev, kuid üldjuhul sisaldab see kuju mõlemat sorti omadusi. Anima ja Animuse kujud ka muutuvad ja arenevad elu jooksul.

Olukord, kus partner on muutunud suunas, millega meil on raske toime tulla ning on ise muutusega rahul, on keeruline. Olgu muutus sisemine või väline, negatiivne või positiivne, toob see kaasa muutused ka paarisuhtes. Selge on aga see, et me ei saa teist inimest muuta. Vägisi teist muutuma sundida ei saa. Saab väljendada oma vajadusi ning püüda koostööd teha, kuidas selles olukorras siiski kumbki pool saaks võimalikult palju oma vajadusi rahuldada. Oluline on silmas pidada, et toimivas paarisuhes ei ole üldjuhul lahendus selles, et tirin teki enda peale ja lasen teisel külmetada. Pikemas perspektiivis teeb selline lahendus kahju meile endile. Lahendus ei ole ka see, et lasen teisel teki enda pealt ära tõmmata ning ja kannatan vaikides, ise seejuures järjest masendunumaks või vaenulikumaks muutudes. See, kas lahendus on suurem tekk, eraldi tekid, kaissupugemine või hoopis mingi neljas lahendus, on läbirääkimiste teema ja parim lahendus sünnib suheldes ning nii enda kui teinese vajaduse paremas tundmaõppimises ja väljendamises.

Kogu seda teemat saadab aga küsimus üldisest muutuste ja arenguga toimetulemisest, uue olukorraga kohanemisest. Jälle tasub pöörata pilk iseendasse ja hinnata, kas ma võib-olla hoian vanast kinni, sest mul on hirm muutuste ees? Me ei tea, mida uus olukord endaga kaasa tuua võib ja see tekitab ebaturvalisust. Milline on minu võime taluda ebakindlust, ebaselgust? Kas kõik peab olema nii nagu mina tahan või suudan ma ka kontrollist lahti lasta ja vaadata, kuhu areng meid viib? Kas ma suudan usaldada ennast, partnerit ja paarisuhet? Tasakaalu- ja ebatasakaaluseisund on pidevas vaheldumises. Selleks, et võiksime astuda järgmisele tasandile, on vaja vahepeal kaardid segamini lüüa ja selle segadusega elada, kuni tekib uus kord.