Ülekandest psühholoogias ja sotsiaaltöös

Tahan seda kirjatükki alustada iseendast. Olen õppinud nii sotsiaaltööd kui psühholoogiat. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin sotsiaaltöö valdkonnas nii kohaliku omavalitsuse kui riigi tasandil. Alustasin laste varjupaiga juhatajana ja jätkasin sotsiaalministeeriumis lastekaitse teemal. Paralleelselt sotsiaaltöö valdkonnas töötamisega läbisin põhjaliku teraapiaväljaõppe jungiaanlikus psühhoanalüüsis ning alates 2006. aastast liikusin järk-järgult oma tööelus psühholoogia poole. Tänaseks olen juba aastaid töötanud psühholoogi ja psühhoterapeudina. Olles mõlema valdkonnaga tuttav, mõtlen ma ikka aeg-ajalt ühele valdkonnale läbi teise valdkonna prisma - psühholoogiale läbi sotsiaaltöötaja pilgu ning sotsiaaltööle läbi psühholoogi pilgu. Sotsiaaltöö ja psühholoogia on mõnes aspektis lähedased erialad, teistes aspektides aga ka väga erinevad, kuid nii või teisiti on kokkupuutepunkte mitmeid. Üks teema, millele olen aga korduvalt mõelnud, on ülekanne.
Ülekanne (sageli kasutatakse ka sõna transferents) on süvapsühholoogia üks olulisemaid töövahendeid. Lühidalt kokkuvõttes on see nähtus, kus klient näeb terapeudis lähedast inimest oma minevikust või olevikust ning suhestub terapeudiga läbi kogemuse selle inimesega. Selliseks inimeseks võib olla nii ema, isa, vanaema, vanaisa, laps, õde või vend vms. Nii näeb klient terapeudis näiteks sageli oma ema ning vastavalt sellele, millised on olnud kogemused emaga, kujuneb ka suhe terapeudiga. Kui kliendi varased kogemused emaga on olnud piisavalt head ning turvalised, suudab klient luua terapeudiga usaldusliku koostöösuhte ning ka oma terapeuti usaldada. Samas, kui esmased kogemused on olnud väga destruktiivsed ja ebaturvalised, näeb klient terapeudis samuti hävitavat ema, kelle eest tuleb end kaitsta ning usaldusliku suhte loomine võtab aega palju kauem. Kõik see leiab aset suurel määral alateadlikult ning inimene ise endale seda et teadvusta ega ka tunnista.
Põhimõtteliselt võib ülekanne tekkida ka muudest suhetest peale kõige lähedasematega. On võimalik, et klient kannab käesolevasse suhtesse üle näiteks oma kogemuse eelmise psühholoogiga. Või näiteks saab psühholoogist kliendi jaoks õpetaja, kes teda kunagi kiusas. Enamasti kantakse aga üle siiski neid rolle ja isikuid, mis ja kes meid kõige rohkem mõjutanud on.
Ülekandel on ka teine pool ning selleks on vastuülekanne. See on olukord, kus terapeut võtab talle projitseeritud rolli vastu ning tunneb end vastavalt sellele rollile. Eelpoolmainitud juhul, kui klient näeb terapeudis hävitavat ema, võib terapeut tunda endas vastavaid reaktsioone. Milliseid täpsemalt, sõltub konkreetse suhte iseloomust, kuid nende tunnete hulgas võib olla näiteks abitust, jõuetust, viha vms. Jällegi, see protsess on alateadlik. Kogenud ning piisava ettevalmistusega terapeut suudab enamasti (mõnikord ka superviisori abiga) vastuülekande protsessi teadlikult jälgida ning eristada enda tunded vastuülekande tunnetest ning seejärel seda oma töös teadlikult kasutada. Vastuülekande tunded on mõnikord väga palju informatiivsemad, kui otsene dialoog kliendiga, sest alateadlikult kannab klient terapeudile üle need tunded, mida ta endale ise ei teadvusta ning milles enamasti peitub tema probleemide iva. Ülekande-vastuülekande nähtus on võimas ja äärmiselt hea töövahend. Toon siinkohal näite psühhoterapeudi tööst.
Terapeudi juurde tuleb 35-aastane naine, kes otsib leevendust ärevushoogudele. Naine on hoolitsetud välimusega, näeb välja enesekindel, avatud ja eesmärgipärane. Ta on oma töös tunnustatud spetsialist. Mees on toetav ning lapsed tublid ja saavad koolis edukalt hakkama. Kõik oleks justkui korras, kui poleks ärevushoogusid, kus klient tunneb, et ta hakkab surema, et "kogu maailm kukub talle peale". Esimese kohtumise järel tunneb terapeut endas võimutunnet. Tunnet, et klient on väike ja abitu ja tema kõikvõimas. Ilmselgelt on see tunne vastuolus kliendi poolt teadlikult antud infoga. Analüüsides oma tunnet, küsib terapeut endalt, kes ma kliendi jaoks olen? Järgmistel sessioonidel selgub, et kliendil on olnud "perfektne ema", ema, kes kunagi ei eksi ega ole nõrk. Pannes kokku teadlikult esitatud ning alateadlikult edasiantud informatsiooni selgineb pilt, kus psühholoogilise profiilina on klient lapse rollis, kes üritab meeleheitlikult vastata ema poolt seatud standarditele, kus pole kohta läbikukkumistel, hirmul, nõrkusel. Need tunded on psüühikast välja tõrjutud ning leiavad oma väljenduse ärevushoogudes. Edaspidises teraapiaprotsessis saab terapeut, olles teistsugune - "mitteperfektne, kuid samas piisavalt hea ema", aidata kliendil silmitsi seista ka oma nõrkustega ning neid integreerida, nii et kaob vajadus väljatõrjutud tundeid kehaliselt väljendada.
See on näide terapeudist, kes paneb tähele ja teadvustab oma vastuülekande tundeid. Kui terapeut ülekandes toimuvat ei teadvusta ning võtab alateateadlikult vastu talle pandud rolli, hakkab ta vastavalt sellele rollile käituma. Toodud näites võiks terapeut end tunda ja käituda eksimatuna, võimsana. See tooks endaga tõenäoliselt kaasa tunde, et kui teraapiaprotsessis asjad ei liigu, siis on see kliendi süü (nõrkused on kliendile projitseeritud), klient võtab alateadlikult vastu nõrkuse ja süü (sest see oli see roll, mis tal koos emaga oli), kuid kuna seda ei saa teadvustada, siis peavad need järjest tugevnenud tunded leidma muid väljendusi ning kliendi ärevushood süvenevad. Nii on kasu asemel tehtud kahju.
Ülekandetunnete äratundmine võib mõnikord olla lihtne, mõnikord aga väga keeruline. Heaks näiteks on seansi ajal pealetikkuv uni. Ei ole väga lihtne aru saada, kas uni tuleb peale terapeudist endast tulenevatel põhjustel (ka terapeut on inimene) või reaktsioonina kliendi ülekandele. Kui aga süstemaatiliselt just selle kliendiga saabub unisus, on asjakohane küsida, mis sõnumit see unisus kannab. Võib olla, et klient on kaitsemehhanismina ähvardavate inimsuhete eest välja kujundanud suhtlusstiili, mille puhul suhtluspartneril on raske teda jälgida ning kontaktis olla. Võib-olla on taoline terapeudi "väljalülitamine" ka märk varjatud agressiivsusest, mida avatult väljendada ei saa.
Miks ma sellest kõigest üldse räägin? Kasutades ülekande-vastuülekande nähtust igapäevaselt oma töös, saadab mind juba mõnda aega tunne, et sotsiaaltöös oleks selle nähtuse tundmaõppimisest ja kasutamisest samuti märkimisväärselt kasu. Parimal juhul võimaldab see sotsiaaltöötajal oma klienti ja tema probleeme sügavuti mõista ja klienti toetada. Ülekandeprotsessidest teadlik olemine aitab aga ära hoida ka kahju, mida alateadlikult teatud rolli vastu võttes on võimalik teha. Kusjuures kahju võib sündida nii kliendile kui sotsiaaltöötajale. Toon näite.
Klient on vanglast vabanenud isa, kes sõjakalt nõuab lapsega kohtumise õigust. Kliendi suhtlusstiil on süüdistav ja vaenulik, sotsiaaltöötajat igal võimalusel verbaalselt ründav ning ähvardav. Sotsiaaltöötaja tunneb end süüdi, kuigi näeb, et tegelikult ta ju ei ole süüdi. Ebaõiglaselt süüdistatuna hakkab sotsiaaltöötaja end ründaja ja ebameeldiva tunde vastu kaitsma. Ta loetleb kliendile rea vigu ja tegematajätmisi, mida too oleks pidanud tegema ning kasutab kliendi "karistamiseks" oma võimu soodustada või mittesoodustada lapsega kohtumist. Suure tõenäosusega käitub sotsiaaltöötaja nii nagu kliendi lapsepõlves käitus(id) tema vanem(ad) - kritiseerides ja karistades. Sellises olukorras korratakse algset düsfunktsionaalset suhet ning probleem eskaleerub. Parimal juhul ei saa keegi oma vajadusi rahuldatud ning halvimal juhul lõpeb see olukord vägivallaga.
Kuidas oleks võinud olukord olla teistsugune, kui teadlikult kasutada ülekandesuhet? Enda tunnetest ning ülekandemehhanismist teadlik olev sotsiaaltöötaja mõistab, et süütunne, mida ta tunneb, näitab tegelikult seda, kuidas klient ennast tunneb. Kui sotsiaaltöötaja selmet võtta vastu süütunne ja hakata vastavalt sellele käituma, suudab kliendile peegeldada tema frustratsiooni, annab see kliendile tunde, et teda mõistetakse ning kaob ründamise (loe: enesekaitse) vajadus. Taolise mõistmise pinnalt on võimalik kliendiga üles ehitada hoopis teistsugune suhe.
Või üks teine näide.
Sotsiaaltöötaja juurde tuleb 40aastane mees, kelle mure seisneb selles, et võlgnevuste tõttu kaotab ta lähiajal elamispinna ning tal pole kuhugi elama minna. Selgub, et mees on paari aasta eest vabanenud kinnipidamiskohast ning pärast seda pole keegi teda tööle võtnud vaatamata paljudele pingutustele. Sotsiaaltöötaja märkab, et mees on talle sümpaatne. Ta tundub olevat siiras ja aval. Tundub, et kliendil pole elus vedanud ning ta on jäänud elu hammasrataste vahele. Kliendi jutust selgub ka, et eelmine kokkupuude sotsiaaltöötajaga oli olnud halb. Endises elukohajärgses vallas töötav sotsiaaltöötaja oli alguses küll kliendi probleemide lahendamise vastu huvi üles näidanud, kuid kliendi sõnul ei mõistnud sotsiaaltöötaja teda ning ta ei saanud sealt reaalset abi, uus sotsiaaltöötaja tundub talle aga meeldiv ja asjalik ja ta loodab päriselt abi saada.
Juba siin faasis oleks kasulik, kui sotsiaaltöötaja paneks tähele, mis tundeid klient temas tekitab. Antud juhul on selleks tundeks sümpaatia ning tunne, et klient pole ise oma halvas olukorras süüdi. Samuti tekitab klient sotsiaaltöötajas tunde, et ta on eriline ja et just tema võimuses on klienti aidata. Selle asemel et oma erilisust tõestama asuda, võiks aga endalt küsida, miks klient minus sellise tunde tekitab. Kas see võib olla temapoolne muster, kuidas tekitada olukordi, kus keegi tema eest mägesid liigutama hakkab. Tähelepanuta ei tasuks jätta tunnet, et kliendil pole elus vedanud ja ta on vaid hammasrataste vahele jäänud, mis suure tõenäosusega peegeldab jällegi kliendi tunnet, et tema olukorra eest vastutavad teised. Samuti on prognostilise väärtusega ütlus, et eelmine sotsiaaltöötaja ei mõistnud teda ja ta ei saanud reaalset abi. Loomulikult võib see ka ju objektiivselt nii olla, aga see võib väljendada ka kliendipoolset tunnet, et jällegi oli eelmine sotsiaaltöötaja tema ebaõnnestumises süüdi. Kui sotsiaaltöötaja jätab need aspektid tähelepanuta, siis on suure tõenäosusega tulemus see, et sotsiaaltöötaja võtab vastutust ja üritab klienti aidata, kuid jääb lõpuks ikkagi süüdi. Kui aga sotsiaaltöötaja enda tunnetest ja ülekandesuhtest teadlik on, siis isegi juhul, kui läbi parema kliendi mustrite mõistmise pole võimalik teda aidata (sest töö on ikkagi tellija materjalist), annab see võimaluse tekkivaid tundeid vähem isiklikult võtta. Kui aga rääkida kliendist, siis võib oletada, et vajadus süü ja vastutus endast eemale lükata räägib tema enda suurest süütundest, mida ta pole suuteline kandma.
Veel üks näide.
Vallas on pere, kus kasvab kolm kooliealist last. Ema on enamasti töötu, suvel teenib elatist metsasaaduste korjamisega. Isa teeb juhutöid ning tal on alkoholiprobleem. Vanemate omavahelised suhted on pingelised. Ema on allaheitlik, isa kergesti ärrituv. Lastel on koolis ette tulnud väiksemat sorti pahandusi, mis näivad paraku süvenevat. Sotsiaaltöötaja on teinud oma tööd südamega, ta külastab peret tihti, annab nõu mida ja kuidas teha, on paljud üle jõu käivad asjad ära organiseerinud. Vald on sotsiaaltöötaja initsiatiivil peret aastate jooksul toetanud nii toetuste kui teenustega, kuid midagi ei näi muutuvat. Sotsiaaltöötaja tunneb ennast abitult kuid samas tunneb ta ka, et perele on tema osutatav abi väga vajalik, ilma selleta nad ei tuleks üldse toime.
See on väga tüüpiline olukord, kus tagamaid võib olla väga mitmesuguseid. Üks võimalik põhjus, miks muutusi ei tule, võib aga olla jällegi teadvustamata ülekandesuhe. Kõige paremaks viisiks ülekandesuhet tuvastada ja analüüsida on vaadata, kuidas sotsiaaltöötaja ennast tunneb. Antud juhul tunneb ta ennast korraga nii abituna kui vajalikuna. Küsime endalt, kas võib nii olla, et sotsiaaltöötaja on võtnud selle pere suhtes vanema rolli ja reaalsetest vanematest on saanud abitud lapsed. Kui siia lisandub sotsiaaltöötaja enda perest kaasasaadud aitaja roll (mis sageli nii on), siis on tõenäoline, et sotsiaaltöötaja on ülekanderolli vastu võtnud ja tegelikult hoiab alateadlikult toimimas minevikust pärit mittetöötavat mustrit. Kui sotsiaaltöötaja ei tunne iseennast ja oma motiive, võib ta sellises olukorras hoida taolist peret abitus rollis, selleks et tunda end vajalikuna. Kui taoline vajadus on teadvustatud (ja olgu märgitud, et sellises vajaduses pole mitte midagi halba) ja ülekandesuhe tuvastatud, saab süveneda sellesse, kuidas selle pere vanemaid toetada ilma abitust ja sõltuvust süvendamata. Loomulikult, muutused ei tule üleöö ja ülekanne pole võlutrikk, aga pikaajalises perspektiivis on võimalik ülekandesuhte teadvustamise kaudu leida lahendusi, mis sügavuti töötavad.
Kuidas ülekandesuhetest rohkem teadlik olla? Nagu mainitud, üks lihtne ja hea vahend on alati endalt küsida, kuidas ma ennast selle kliendiga tunnen ja kas see võib midagi rääkida kliendi kohta. Ka endalt sellise küsimuse küsimine võib juba paljugi muuta. Samas eeldab töö ülekandesuhetega suurt teadlikkust iseendast. Selleks, et aru saada, milline tunne ja reaktsioon on minu oma ja milline kliendi oma, peab psühholoog või sotsiaaltöötaja olema suuteline enda tundeid märkama ning neid mõistma. See pole üldse nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. Arvestatavate teraapiasuundade väljaõppes on vältimatu osa eneseteraapial ja superviseeritud praktikal. Eneseteraapia on aeganõudev ja põhjalik protsess, mille eesmärk on just nimelt see, et terapeut tunneks iseennast ning ei hakkaks kliendi kaudu ebateadlikult iseenda vajadusi rahuldama. Minu seisukoht on see, et tegelikult võiks analoogne eneseteraapia olla ka osa sotsiaaltöötajate väljaõppest. Seni, kuni eneseteraapia sotsiaaltöö väljaõppe osa ei ole, soovitan asjast huvitatutel lugeda ülekande-vastuülekande nähtuse kohta ning õppida end tundma nii, kuidas võimalik. Analüüsida iseennast, vestelda kolleegidega, kasutada võimalusi supervisiooni saamiseks, otsida võimalusi koolitusteks, käia teraapias.
Sotsiaaltöötajatel võib inimese elu üle olla väga suur võim. Oluline on seda võimu kasutades olla vastutustundlik ja pidada silmas kliendi huve. Kliendi huvide mõistmiseks ja arvestamiseks peab sotsiaaltöötaja aga oskama eristada enda huve kliendi huvidest. Enda huvide all pean ma silmas nii enda psühholoogilisi huve nagu näiteks vajadust tunda end vajalikuna kui ka huve ühiskonna esindajana nt et inimene saaks ise endaga hakkama ja ei koormaks valla/riigi eelarvet. Siinkohal olgu öeldud, et kõik mainitud huvid - kliendi, sotsiaaltöötaja kui inimese ja ühiskonna - on olemas ja vajavad arvestamist. Ohtlik on see, kui nendest erinevatest huvidest ei olda teadlik ning ühe sildi all rahuldatakse tegelikult teise osapoole huve.