Kommenteeri

Petmisest pisut teise nurga alt (ilmus ajakirjas "Psühholoogia Sinule" 7/14)

Petmine paarisuhtes on väga valus kogemus ning paneb paarisuhte enamasti tõsiselt proovile. Selles olukorras, kas petja, petetavana või sellena, kellega petetakse, on olnud suur osa täiskasvanud inimestest. See on teema, mille suhtes on raske ükskõikseks jääda. Sellest, mis alguses võib tunduda lahendamatu konfliktina, võib sündida midagi uut psüühilises reaalsuses.


"Olen nüüd minagi selles klubis. Mees magas teisega. Hommikul sain sellest teada ja see lõi mu täiesti rivist välja. Üks tuttav tuli rääkima ja lugesin seepeale mehe Facebooki vestlusi. Oksele ajas. Kuidas ma sain nii loll olla ja mitte midagi märgata. Ma tõesti mõtlesin, et meiega on teistmoodi. Nüüd olen ka petetud naine. Mees on siga. Ma isegi ei tea, mida ma temaga teen, kui ta töölt tuleb. Kas pakkida ta asjad ja ta kohe pikema jututa välja visata? Või kannatada laste nimel ära? Andeks anda ma talle ei suuda. Ma ei tea, kuidas hakkama saan. Kas usaldus kunagi taastub?"

Nii kirjutab anonüümses foorumis üks järjekordne naine, kes avastab, et teda on petetud. Selliseid kirju väikeste variatsioonidega on netiavarustes, kus end välja elada saab, väga palju. Detailid muutuvad, süžee on sama. Kirjades peegeldub šokk, valu, kannatused, viha, segadus.

Petmine paarisuhtes on väga valus kogemus ning paneb paarisuhte enamasti tõsiselt proovile. Selles olukorras, kas petja, petetavana või sellena, kellega petetakse, on olnud suur osa täiskasvanud inimestest. See on teema, mille suhtes on raske ükskõikseks jääda. Isegi kui pole tegemist enda paarisuhtega, on inimestel petmise kui nähtuse suhtes sageli väga tugevad hinnangud ja emotsioonid. See on teema, mis puudutab.

Analüüsides petmist kui inimestevahelist ning ka sisemist nähtust, on aga oluline hoiduda hinnangutest ning püüda mõista sisemiste protsesside dünaamikat ning eesmärke. Hoidumine hinnangutest nii tundlikul teemal võib ehk aga lugejale tunduda kardetud nähtuse heakskiiduna. Aga ka heakskiit oleks hinnang. Tugevate hinnangute konteksis pole võimalik piisavalt nähtuse olemusse süüvida ning seda mõista ning ka lahendusi leida. Loodan, et lugeja seda mõistab. Sellest, mis alguses võib tunduda lahendamatu konfliktina, võib sündida midagi uut psüühilises reaalsuses.

Mis üldse on petmine? Üldmõistena on see kellegi vastu ebaaus olemine, mingi vale abil teise alttõmbamine. Kuid selle sõna all mõistetakse ka ühe suhtepoole truudusetust teise suhtes. See sõna on tihedalt seotud seksuaalsusega. Ning selle teema käsitlemine, isegi teoreetiliselt, puudutab igaühe seksuaalsust. Seksuaalsus on aga nähtus, mis ühelt poolt tänapäeval saadab meid igal sammul, teiselt poolt aga on siiski palju seotud tabudega, mis oma varjatuse tõttu on väga suure jõuga. Seetõttu äratab petmise teema koheselt tugevad tunded ning teema käsitlus on paljuski juhitud emotsioonidest, analüütilistes termintes kompleksidest.

Iga kord, kui satume kompleksi haardesse, on tegu millegi suuremaga, kui meie isiklik psüühe. Kompleksil on alati arhetüüpne1 tuum, mille isiklikud kogemused siis isiklikuks kompleksiks vormivad. Mida arhetüüpsem on kompleks, seda enam võtavad nad meid võimusesse ja seda vähem oleme me võimelised oma käitumist ratsionaalselt kontrollima ning me kas põgeneme, plahvatame, eitame vms. Kompleksi isiklik pool seisneb varasemate kogemuste taasaktiveerumises. Petmine on petetava jaoks tihedalt seotud hirmuga hülgamise ees ning see aktiveerib meis samalaadsed varasemad kogemused. Kui meil on varasest lapsepõlvest kaasas kogemus hülgamisest, on suur oht, et hilisem petmise kogemus aktiveerib varase kogemuse ning me elame läbi neidsamu suuri ja tooreid tundeid, mida tunneb väikelaps. Isegi kui meie lapsepõlv on olnud piisavalt hea ja turvaline, on petmine siiski seotud hülgamishirmuga.

Petmine on statistiliselt väga tavaline nähtus, olles seega normaalse inimkäitumise osa. Samas kogetakse seda enamasti patoloogiana, raske moraalse libastumisena, mis ei tohi kunagi korduda. See on asi, mida on raske nö seedida ja integreerida. Olles paarisuhte teema, on petmine aga ka individuaalne teema, mis puudutab kõigi asjassepuutuvate osapoolte sisemisi struktuure. Sageli on petmine midagi sellist, mida ei planeerita teha, mis on vastuolus inimese enda väärtushinnangutega, kuid, "mis lihtsalt juhtub". See loomulikult ei vabasta teda vastutusest, kui viitab võimalusele, et lisaks teadlikule egole, on tegemist alateadlike mõjutustega.

Petmine on tihedalt seotud saladustega. C. G. Jung on saladuste kohta öelnud, et saladuse hoidmine on nagu psüühiline mürk, mis suurtes kogustes tapab, väikestes doosides võib aga olla väga vajalik ravim, vajalik eeltingimus indiviidi eristumiseks ja arenemiseks.

Mis siis paneb inimest nõnda käituma? Analüütilisest vaatevinklist on tegu sageli eraldumiskatsega suhtest, mis on liiga lähedane ja lämmatav ning kus suhted võivad hakata meenutama vanema-lapse suhet. See on soov eralduda ning kaitsta end ja enda individuaalsuse arengut stagnatsiooni ja mandumise eest. Selline, näiliselt destruktiivne tegu võib indiviidi psüühika jaoks olla ainus pääsetee olukorrast, kus ta tunneb, et ta kaob või ta on suhemustris, mis ei võimalda arengut. Kusjuures eraldumiskatse võib väljenduda nii petmises kui ka seksist loobumises. Kuidas olla seksuaalsuhes inimesega, kes psühholoogiliselt on sinu jaoks laps, lapsevanem või õde-vend? Sageli käivadki need mõlemad vormid käsikäes.

Petetu jaoks on petmine ka reetmine ning see on meie jaoks psühholoogiliselt seotud kaotusega. Me võime kaotada oma lootused, naiivsuse, usu. Küsimus on, kas suudame seda kaotust näha eraldiseisvana, või üldistame seda enda jaoks ning tunneme, et oleme kaotanud kõik, kogu maailma ning muutume seeläbi kibestunuks ja paranoiliseks, kartes et kõikides edasistes inimsuhetes meid reedetakse ning nähes igaühes reetjat. Nii võib juhtuda, et asutakse kontrollima partneri kirjakasti ja telefoni sisu, helistatakse päevas kümneid kordi, et saada kinnitust partneri lojaalsuses ning süüdistakse partnerit iga pilgu eest vastasugupoole poole. Selline käitumine viib sageli paraku kardetud tulemuseni - partner eemaldub ning petetu on saanud järjekordse kogemuse, et "kõik petavad". Nii kummitavad mineviku hülgamis- ja reetmiskogemused meid seni, kuni me neist teadlikuks ei saa. Andestamine on raske. Kuid andestamata jääme petmise ja petjaga seotuks.

Iga suhe on asjassepuutuvate osapoolte ühine produkt, ühise varjuga. Ja kuigi pealtnäha võib üks osapool kanda rohkem vastutust ning süüd tegude või tegematajätmiste eest, on see siiski ühise produkti väljendus, mille kujunemisel on roll mõlemal. Alati on lihtsam süüdistada teist, selmet ausalt vaadata otsa sellele, kuidas oleme ise olukorra kujunemisele kaasa aidanud näiteks vältides mingitele teemadele mõtlemist, olles nii tegelikult ise enda petjaks. C. G. Jung on öelnud, et hirm ja vastupanu, mida tunneb inimene liiga sügavale iseendasse kaevudes, on hirm Põrgusse sattumise ees. Samas ei saa ära unustada, et ilma enesessevaatamiseta elab osa meist selles põrgus nii ehk naa, põrguks on sel puhul kannatus, mis väljendub reaktsioonidena sellisetele nähtustele nagu petmine.

Üks võimalus defineerida psühholoogiliselt küpset inimest, on öelda, et see on inimene, kes julgeb võtta riske selmet korrata piinavaid, kuid turvalisi suhtemustreid või neid vastupidi, iga hinna eest vältida. Petmise kontekstis võib selle riskina näha uut usaldust patneri ja suhte osas. Usaldust mitte silmade sulgemisena probleemide ees vaid usaldust, mis põhineb kummagi osapoole panuse mõistmisel juhtunus ning tahtel koos edasi areneda. Lootus, et elada ja armastada on võimalik nii, et puudub igasugune võimalus haiget saada, kus keegi ei saa meid reeta, kus kõik on turvaline, kus kunagi antud lubadused kehtivad muutumatult, ei ole reaalne. See tähendaks mitteelamist. Sümboolselt naasmist paradiislikku Eedeni aeda, kus valitseb harmoonia ja sümbiootilisus. See on tõmme, mis meis kõigis ilmselt olemas on. Kuid see õun, millest maitsesid Aadam ja Eeva, oli Hea ja Kurja tundmise puu vili ning läbi selle akti muutusid nad teadlikuks iseendast ja oma alastusest. Läbi selle teo said nad eralduda sümbiootilisest suhtest kõiksusega ning astuda valulikule inimesekssaamise teele. Pärast paradiisist väljaviskamist on inimelu üheks loomulikuks osaks ka valu ja kannatused.

Petmine toob sageli kaasa valu ja kannatusi kõigile osapooltele - petetule, petjale ja ka sellele, kellega petetakse. Ühel või teisel hetkel leiab pea igaüks end ühes nimetatud rollidest. Kas süüdistamise asemel on võimalik vaadelda toimuva sisemisi põhjuseid käitumises, mis tundub nii vale? Mõnede inimeste jaoks on keelatud ihadest ja käitumistest mõtlemine juba liiga suur oht kalduda kõrvale moraalist ning hea ja halva tunnetamisest. Olukorras, kus hävitamine ja loomine on nii teineteisessepõimunud on kahtlemata keeruline olla. Samas, selleks, et uus saaks sündida, peab vana sageli surema. Kui vanast, mittetöötavast suhtevormist liiga tugevalt kinni hoida, võib olla vajalik mõni raputav sündmus. Seda eriti olukorras, kus neist protessidest avatult rääkida ei saa. Loomulikult, küpsem viis oleks jälgida iseend ning koos partneriga neid protsesse analüüsida ning lahendusi otsida nii, et et oleks vajadust käitumuslikult välja elada. See eeldab aga kõrget eneseanalüüsi taset, valmisolekut ebameeldivatest teemadest rääkida ning seda mõlema suhte osapoole puhul.

Paradoksaalsel moel võib petmine olla psühholoogiliselt vajalik tegu nii petja kui petetu jaoks. Kui tegu on reaktsiooniga liiga lähedasele suhtele, kus korratakse ehk mingit lapsepõlves kujunenud suhtemustrit, võib petmine olla vajalikuks impulsiks, et kumbki osapool saaks separeeruda ja saada psühholoogiliselt iseseisvamaks. See on valulik ja pikk protsess ja mõnikord viib ühe või mõlema suhtepoole individuaalne areng ka selleni, et koos jätkamine ei õnnestu. Parimal juhul on see aga võimalus kujundada senine suhe ümber uutel ja küpsematel alustel.



Kasutatud kirjandus:


C. G. Jung, Psychology and Alchemy, vol. 12, The Collected Works of C. G. Jung ( Princeton , NJ: Princeton University Press, 1953), par. 439.


Hollis, James (2013-07-17). Hauntings: Dispelling the Ghosts Who Run Our Lives (Kindle Locations 1917-1918). Chiron Publications. Kindle Edition.


Miller, Barry (2013). On the analysis of cheating. The Journal of Analytical Psychology. Vol 58, issue 4. Wiley Online Library.


Stein, Murray (2009). Jungi Hingeatlas: Sissejuhatus. (eesti keeles ilmunud 2013)

1Arhetüüp on C. G. Jungi järgi kaasasündinud potentsiaalne kujutlus-, mõtte või käitumuslik muster, mida on võimalik tuvastada inimolendite hulgas kõigil aegadel ja kohtades.



Lisa kommentaar

Email again: