Trauma võib inimese elu sügavuti muuta. Sõltuvalt trauma olemusest, isiklikest ja keskkondlikest kaitseteguritest jpm võib trauma mõju inimesele olla väga erinev. Kuid ilmselt on vähe neid, kes vaidlevad vastu psühholoogiliste probleemide seotusele varasemate traumadega. Palju vähem levinud on aga mõistmine, et trauma võib kanduda edasi ka järgnevatele põlvedele. Nii oleme ka me ise mõjutatud oma vanemate, vanavanemate ja veel kaugemate esivanemate traumadest. Enamasti me ei mõtle sellele, aga võib-olla tasuks.

C. G. Jung on öelnud, et ta tunneb selgelt, kuidas teda mõjutab nö impersonaalne karma, mis antakse edasi vanematelt lastele: "Mulle on alati tundunud, et ma pidin vastama küsimustele, mille saatus on esitanud mu esiisadele ja mis pole veel vastust leidnud või ma nagu peaksin lõpetama või ehk jätkama teemasid, mis varasematel aegadel on jäänud lõpetamata."

Meid läbi elu kummitavad küsimused ning ka psühholoogilised probleemid alates korduvatest suhtemustritest, hirmudest, süütunnetest, ärevusest ja depressioonist kuni raskemate psüühikahäireteni aga ka somaatiliste haigusteni, võivad endas kanda eelnevate põlvkondade mahasurutud traumade taaka ning selle teadvustamine võib nende probleemidega toimetulekut olulisel määral kergendada.

Trauma edasikandumine järgmistele põlvedele

Raske trauma puhul on normaalseks reaktsiooniks dissotsiatsioon - teatud osa info nö äralõikamine endast. Valusaid mälestusi hoitakse implitsiitses mälus, kus nende üle ei ole teadlikku kontrolli ning inimene ise nende olemasolu ei teadvusta. Kuid samas mõjutavad need kogemused inimesed elu, tuues endaga kaasa hingematvaid emotsioone, ebapiisava võime oma emotsioone kontrollida, hirmutavaid kehalisi reaktsioone, haigusi, tuimust, depressiooni, ärevust jne. Mida nooremas eas trauma ilmneb, seda laastavamad võivad olla selle tagajärjed. See nö äralõigatud info võib aga edasi kanduda traumaohvri lapsele. Kristina Schellinski toob välja erinevad seletused traumade edasikandumise mehhanismidele:

• Vanemad võivad kas läbi kommunikatsiooni või mittekommunikatsiooni edasi anda teatud probleemsed emotsioonid või reaktsioonid. Nii antakse trauma edasi läbi oleku, liikumise, miimika, pilgu, hääle, puudutuse või puudutamatajätmise.

• Paljud traumaohvrid tahavad keskenduda tulevikule, jättes traumaatilised sündmused ja nendega kaasneva väljendamata, vaikuselõksu. Otsesele traumaohvrile võibki see olla ainuvõimalik ellujäämise viis.

• Paljud vanemad, kes on ise trauma üle elanud, pole tahtnud oma lapsi juttudega õudustest traumeerida. Nii on jäänud olulised elulõigud ja ka isiksust mõjutanud tegurid suhtlusest välja, jättes suhtlusesse „augud“, mis võivad kaasa tuua võõrandumise ning kontaktis mitteolemise tunde. Mahasalatud teemad jõuavad järgmise põlvkonnani aga alateadlikult, avaldudes näiteks seletamatutes hirmudes või ka unenägudes, mis tunduvad võikad ja olevikuga seostamatud.

• Otseste ohvrite lapsed on aga omakorda soovivad säästa oma vanemaid retraumatiseerimisest, tunnetades teatud teemade valulikkust. Nii on lastest saanud oma vanemate hoidjad, oma vanemate psühholoogilised vanemad.

• Traumaohvrid kasutavad toimetulekuks mitmeid kaitsemehhanisme nagu identifitseerumine agressoriga, identifitseerumine ohvriga, projektiivne identifikatsioon, talumatute psüühikasisude mahasurumine või eitamine. Kõikide nimetatud kaitsemehhanismide kasutamine vanema poolt mõjutab ka last. Näiteks kui vanema kaitsemehhanismiks on identifitseerumine agressoriga, saab lapsest sageli ohver jne.

Ka uuemad epigeneetilised uuringud on näidanud, et traumaatilised kogemused ja ebasoodne kasvukeskkond võivad muuta geenide avaldumist ning see geneetiline efekt võib edasi kanduda järgnevatele põlvkondadele.

Trauma võib siin kontekstis olla väga erinev – vanemate puudumine, vägivallakogemus, vanemate alkoholism või haigus, düsfunktsionaalne suhtemuster jne. Taolisi traumasid, tahame või ei taha, tuleb inimeste eludes paratamatult ette.

Ravimata haavad II Maailmasõjast

On aga aegu, mil traumeeritud inimeste hulk väga suur, need ajad on seotud sõdade ja katastroofidega. Pidades silmas traumade ülekandumist, võime öelda, et kuigi formaalselt on II Maailmasõda ammu lõppenud, kestab see sõda tegelikult meis edasi. Sõda on periood, kus traumaatilised kogemused on vältimatud ja mõjutavad väga paljusid inimesi. Inimesed peavad silmitsi seisma lähedaste surma või kadumisega, ähvarduste, vägivalla, piinamiste ning alandusega. Sõjaaja lapsed aga ei kanna mitte ainult otsese trauma kogemust vaid sageli ka suhtetraumat, mis tuleneb vanema kas reaalsest või psühholoogilisest puudumisest. Varajane suhtetrauma aga omakorda kahjustab kiindumussuhet ja võib rikkuda võime luua ja hoida lähedasi suhteid.
Nii või teisiti on sõjaaja põlvkonna traumad mõjutanud nende lapsi ja lapselapsi. Üks vorm, kuidas traumad ühelt põlvkonnalt teisele edasi kanduvad, on läbi vaikuse. Neil hetkil, kus teemad puudutavad traumast tingitud talumatuid emotsioone, valitseb vaikus. Lapsed tajuvad taolisi ängistusest täidetud vaikusehetki hästi ning õpivad sellest, et on saladusi, mida ei saa päevavalgele tuua. See vaikus on täidetud hirmuga. Ning see hirm, ängistus ja agressioon saavad ka järgmise põlvkonna sisemaailma osaks ilma, et inimene seda endale teadvustaks. Suur osa meist kannab neid tundeid ka tänasel päeval.

Kui trauma otsese ohvri ainukeseks ellujäämismehhanismiks võibki olla valusate kogemuste endast äralõikamine, siis jääb ülesanne need läbi töötada ning leida uuesti side psüühika äralõigatud osadega järgnevatele põlvkondadele. Vastasel juhul me lihtsalt elame neid traumasid oma elus välja ja kanname neid järgnevatele põlvkondadele. Võib aga olla ka nii, et kui keegi perekonnas hakkab välditud teemadega töötama, kutsub see ülejäänutes esile suure ärevuse ja avaldatakse survet jätta kõik nii nagu on, jätta luukered kapist välja võtmata.

Artikli autori isiklik mulje on aga, et nii erinevate teraapiasuundade esindajad kui erinevates geograafilistes piirkondades töötavad terapeudid täheldavad II Maailmasõjaga seotud generatsioonideüleste teemade esilekerkimist töös inimestega. Võib-olla on põhjuseks see, et need teemad on nüüd saanud piisavalt küpseks, et nendega tegeleda. Võib-olla, nagu spekuleerib K. Schellinski, on õhus uue sõja oht ja inimeste psüühika tunnetab vajadust vanad traumad läbi töötada, et vältida nende projitseerimist endast välja olukorras, kus see pole turvaline. Võib-olla on aga arhiivimaterjalid saanud kättesaadavamaks ja seega muutub võimalikumaks pilguheit minevikku, et seda siis praeguste tunnete ja muredega seostada saaks.

Generatsioonideülesed traumad teraapiaruumis

Minu praktikas on olnud üks juhtum, kus inimene tuleb teadlikult muuhulgas generatsioonideülese sõjatrauma teemaga teraapiasse. Enamasti tuleb inimene teraapiasse mingi muu teemaga – suhteprobleemidega, ärevusega, depressiooniga, tühjustundele põhjuse leidmiseks jne. Aja jooksul võivad igapäevaste teemade ja otsese perekondliku tausta tagant välja kooruda (enamasti) vanavanemate sõja, küüditamiste ja Nõukogude okupatsiooniga seotud traumaatilised teemad. Sageli tulebki esimene vihje sellistele teemadele läbi unenägude, kus figureerivad pommitamised, ähvardavad venelased/sakslased, nälg, vangistus, tapmised, piinamised. Neid unenägusid saab muidugi ka läbi intrapsüühiliste aspektide analüüsida, kuid lähemalt vaadates kliendi perekonna lugu, leiame nii mõnigi kord ka tegeliku loo sõjast, küüditamisest või KGB terrorist. Sageli on kliendile laias laastus teada, et vanavanemad küüditati vms, kuid puudub isiklik side toimunuga. See on läbi aastakümnete olnud perekonnas emotsioonitu taustainfo. „See juhtus ju kõigiga“, on üsna tavapärane ütlus. Ja mõnikord võime me vaid aimata, mis on aset leidnud. Sest need, kes teadsid, on juba lahkunud ja viisid selle teadmise endaga kaasa.

Toon näite Leedu kolleeg Gražina Gudaite praktikast, kes rääkis oma kliendi unenäo:

Olin oma lapsepõlvekodus. Vaatasin aknast välja ja nägin väga suurt kuju, kes nägi välja nagu koletis, tulemas metsa poolt meie maja poole. Meie koer üritas teda peatada, aga koletis haaras tast ühe käega kinni ja naeris kõva häälega. Ärkasin kabuhirmus, ma teadsin, et see mees oli KGBst.

Kliendile meenus seepeale situatsioon lapsepõlvest, kus üks mees nende peret külastas. See mees naeratas kogu aja jooksul, mil ta emaga rääkis. Klient mäletab, kuidas ta tajus, et ema oli segaduses ja hirmunud. Ning õhtul ema nuttis ja isa oli väga vaikne. Klient teab, et tema sugulased olid küüditatud ning KGB jälgis nende peret.

Pärast selle ja teiste analoogsete teemadega unenägude lahtimõtestamist ning perekonna ajalooga sidumist vähenesid kliendi hirmud ja ärevus ning tema enesehinnang tõusis.

Illustreerin teemat veel ühe juhtuminäitega.*

Karin oli 35aastane naine, kes tuli teraapiasse seetõttu, et ta suhe oli äkiliselt lõppenud ja ta ei suutnud sellega kuidagi toime tulla. Teda valdasid massiived süütunded, masendus ning unehäired. Pärast lahkuminekut pool aastat tagasi oli ta hakanud vältima inimeste seltskonda väljaspool tööd. Tööl käimine ning „hea näo tegemine“ võtsid temalt nii palju energiat, et õhtuti ei suutnud ta enam millegi muuga tegeleda. Kõrvale olid jäänud hobid, sõbrannad, kultuuriüritused. Enne lahkuminekut oli ta tööl rahuldavalt hakkama saanud, kuid tunnistas, et on alati end tööl pigem varjus hoidnud, et mitte liigselt silma torgata. Oma lapsepõlvest ei osanud ta midagi erilist välja tuua. Vanemad olid lahku läinud juba siis kui Karin oli kolmene ja isaga olid suhed pea olematud. Ema oli suure osa ajast tööl ja sageli hoolitses Karini eest vanaema. Ta oli olnud tubli laps, alati koolis häid hindeid saanud, kuid „ei midagi erilist“ nagu ta ise ütles.

Kui olime mõned kuud kohtunud, nägi Karin järgmist unenägu:

Ma olin sisenemas kirikusse. Läksin mööda punast vaipa ja minu kõrval, pinkide käepidemetel olid surnute pead. Ma olin surmani hirmunud, kuid teadsin, et pean edasi minema. Kui jõudsin altari juurde ilmus minu juurde Hitler, kes kutsus mind endaga kaasa autosõidule. Ma ei näinud muud võimalust ja läksin. Istusime musta kabrioletti ja sõitsime läbi mingi küla. Ma nägin, kuidas inimesed end peitsid. Siis hakkas Hitler laulma „Oh kuusepuu, oh kuusepuu“ ja muutus väikeseks poisiks.

Nagu mainitud, võib sellist unenägu erinevate nurkade alt analüüsida. Kuid see avas ka teema Karini vanavanemate kogemuste kohta sõja ajal. Karin teadis, et tema emapoolne vanaisa oli sõja ajal võidelnud Saksa poolel, kuid vanaisa polnud mitte kunagi sellest kellelegi rääkinud, ka oma naisele mitte. Karin mäletab, et vanaisal olid nõudekapis mõned hõbenõud, mille ta aeg ajalt välja võttis ja neid poleeris. Hiljem on ta ära tundnud nõudel olnud märgid kui juudi sümboolika. Vanaisal oli tõsine alkoholiprobleem ja ta oli purjus peaga vägivaldne oma naise suhtes, mida Karini ema ka sageli pealt nägi.

Kariniga neid lugusid lahti harutades rullus lahti sügavate traumadega perekonna lugu. Kuna vanaisa oli surnud ja polnud oma lugu kellelegi rääkinud, võisime vaid oletada, mis võis juhtuda. Kuid Karini jaoks andis see unenägu võtme suhestumaks oma vanaisa, vanaema ja ema lugudega. Läbi emotsionaalse kontakti vanaisa võimaliku traumaga, suutis ta mõista selle trauma mõju emale ning iseendale. Karin mõistis ka, et tema ema polnud talle tegelikult kunagi lähedane olnud ning leinas olemata suhet. Kuid samas nägi ta, kuidas ema võimetus lähisuhtes olla võis olla tingitud tabuteemadest peres ning pealtnähtud vägivallast. Ka iseenda suhtemustrites võis Karin ära tunda analoogseid mustreid. Vajadus olla silmapaistmatu tubli tüdruk andis Karini elus järk-järgult järele ning temas kasvas võime vastanduda ja enese eest seista. Ja kuigi vanade suhtemustrite muutmine pole lihtne, siis andis Hitleri poolt lauldud „Oh kuusepuu“ meile läbi vihje jõuludele teada, et sündimas on midagi uut.

Kokkuvõtteks

Trauma võib endaga kaasa tuua kapseldumise kaitsemehhanismidesse, mille tulemusel inimene pole kontaktis iseenda ega lähedastega. Trauma loob tühimiku. Läbi iseenda ja oma (vana)vanemate kogemuste teadvustamise, mõtestamise ja mõistmise (taas)luuakse side nii iseendaga kui seeläbi teistega, mõistetakse oma kohta suuremas narratiivis. Seeläbi saab tühjusest ruum, mida on võimalik täita uuega.

* Kuna Eesti on liiga väike, et rääkida konkreetse kliendi loost, siis on antud näite puhul tegu nö komposiitjuhtumiga, milles on detaile erinevatelt klientidelt, kuid mis kokkuvõttes on iseloomulik.

Kasutatud kirjandus:

C. G. Jung (2004). „Mälestused, unenäod, mõtted“

K. Schellinski (2014). „Horror Inherited: Transgenerational Transmission of Collective Trauma in Dreams“ raamatus „Confronting Cultural Trauma: Jungian Approaches to Understanding and Healing“

U. Peterson, M. Luik (2014). „Expressions of Transgenerational Trauma in the Estonian Context“ raamatus „Confronting Cultural Trauma: Jungian Approaches to Understanding and Healing“

G. Gudaite (2014). „Restoration of Continuity: Desperation or Hope in Facing the Consequences of Cultural Trauma“ raamatus „Confronting Cultural Trauma: Jungian Approaches to Understanding and Healing“