Piitsad, käerauad, suutropid, kaelarihmad, alandus – mõne jaoks kujuteldamatu perverssus, mõne jaoks seksuaalsuse ainuvõimalik väljendusvorm, küllalt paljudele põnev fantaasiamaterjal. Viimase aja kõige silmatorkavamaks väljenduseks sellest võib pidada raamatu ning filmi „Viiskümmend halli varjundit“ menu. Mis on selle raamatu/filmi fenomen? Miks see puudutab nii paljusid? Jättes kõrvale võimaluse vaadata seda lugu kui uusversiooni muinasjutust „Kaunitar ja koletis“ näeme, et see lugu flirdib BDSM teemadega. Mis selle lühendi taga siis peitub?

BDSM tähistab erootiliste praktikate kogumit, milles olulist rolli mängivad domineerimine ja allumine, rollimängud, sidumised jpm. Lühendis BDSM B ja D on sidumine ja distsipliin (bondage ja discipline), D ja S domineerimine ja allumine (dominance ja submission) ning S ja M sadism ja masohhism.

Pilguheit minevikku

Termineid sadism ja masohhism kasutas esmakordselt 19. sajandil Austria seksuoloog Richard von Krafft-Ebing, kes kirjeldas neid nähtusi oma teoses Psychopatia Sexualis. Vastavalt Krafft-Ebingile on masohhism sadismi vastand. Sadism on soov põhjustada valu ja kasutada sundi, masohhism aga soov valu kannatada ja olla sunnitud.

Sadism sai oma nime markii de Sade järgi, kes oli 18. sajandi Prantsuse aristokraat, revolutsiooniline poliitik, filosoof ja kirjanik ning kes on kuulus oma libertiinse (moraali eirava) seksuaalsuse poolest. Masohhism aga sai oma nime Leopold von Sacher-Masoch'ilt, kes oli 19. sajandil Grazis ajalooprofessor ning kelle kuulsaim teos „Venus in Furs“ sisaldas masohhistlikke teemasid. Nagu Krafft-Ebing'i teose nimigi vihjab, klassifitseeriti sadism ja masohhism seksuaalsete psühhopatoloogiate alla ning Krafft-Ebingu sõnade kohaselt on sadism ja masohhism peamised psühhoseksuaalse perversiooni vormid.

Levinud lähenemised peavad sadomasohhismi kõrvalekaldeks normaalsusest, millel on sageli sõltuvuslik iseloom ning mis juhib inimest. Suur osa inimesi peab seda aga lihtsalt „perverssuseks“.

Uus psüühikahäirete diagnostiline klassifikatsioon DSM-5 nimetab kaheksa parafiilia hulgas ära ka seksuaalse masohhismi ja seksuaalse sadismi, kuid häirena diagnoositakse neid vaid siis, kui see inimesele endale probleemiks on.

BDSM kui seksuaalne praktika

Sadomasohhism jookseb punase niidina läbi BDSMi. BDSMil kui seksuaalsel praktikal on palju variatsioone. See võib olla ühekordne eksperimenteerimine või 24/7 elustiil ning kõik see, mis jääb sinna vahele. See, mis ühe jaoks on BDSM, on teise jaoks tavapärase seksuaalsuse ilming (mida BDSM ringkondades nimetakse vaniljeks). Mõned naudivad rohkem valu või selle põhjustamist, teised rohkem alandamist ja alandust. Ühiseks jooneks on rollijaotus, milles üks on domineeriv ja teine alluv, sadist ja masohhist.

Vastupidiselt vaniljemaailma ettekujutusele on BDSM maailmas väga selged reeglid. Nii on reeglina alluv see, kes kehtestab piirid, millised tegevused on aktsepteeritavad ja millised mitte. Kohtumisele eelnevad põhjalikud läbirääkimised soovitavate ja ebasoovitavate tegevuste osas ning kokku lepitakse turvasõna, mille kasutamisel mäng katkestatakse. Kõik, mis toimub, on vabatahtlik. BDSMil pole vägivallaga rohkem seost kui vaniljemaailmal.

Tegevusi võib jagada nelja kategooriasse – füüsiline piiramine (nt sidumine, käerauad, ketid, puurid jne), valu tekitamine (laksud, piitsutamine, vitsaga löömine, pesulõksud, küünlavaha jms), alandamine (suutropid, põlvili sundimine, verbaalne alandamine jms) ning seksuaalsed tegevused.

BDSM kui suhe ja kogemus

Kuigi BDSMi üks läbivaid jooni on see, et selge rollijaotuse põhjal on üks pool domineeriv ja teine alluv, siis tegelikult võib öelda, et sadist ja masohhist on ühe terviku kaks poolt. Kui sadist ei suuda endas taluda nõrkust, sõltuvust ning vajab selleks teist poolt, kellele oma nõrkus projitseerida ning teda selle eest karistada, siis masohhist ei suuda endas taluda vägivaldset ja võimukat poolt ning peab selle kellelegi teisele omistama.

Tegelik võimudünaamika domineeriva ja alluva osapoole vahel on aga palju segasem kui pealtnäha paistab. Alluv pool, kes justkui annab kontrolli enda käest ära kuid kirjutab ette mängu piirid, on sageli tegelikult see, kellele domineeriv pool pakub soovitud kogemusi. Kui kokku satuvad sobivad inimesed, rahuldatakse aga korraga mõlema vajadusi.

Vajadus alandada või kogeda alandust, karistada või saada karistatud jne pärineb üldjuhul varastest suhtekogemustest. Enamasti ei ole see aga seksuaalse väärkohtlemise kogemus nagu on naiivne arvamus. Ka see on võimalik, kuid enamasti on see pigem suhtemuster, mis on olnud liiga lähedane, liiga karistav, kus pole olnud võimalik teatud tundeid väljendada vms. BDSM kogemus võib olla varase trauma kordamine, kuid see võib olla ka soov saada iseendaga kontakti ning iseend paremini mõista. Neid kaht eristav joon on see, kui palju lihtsalt käitutakse mingi sunni ajel ning kui palju enese jaoks mõtestatakse, mida ja miks tehakse.

BDSM suhe alluva ja domineeriva osapoole vahel võib olla mõnikord laastav, aga see võib olla ka väga sügav ja rahuldustpakkuv. Üksteisele usaldatakse oma kõige salajasemad soovid ja fantaasiad (mida peetakse sageli ise räpaseks, halvaks, mustaks pooleks iseendast) ning kui kogetakse aktsepteerimist koos kõige valgustkartvamate osadega iseendast, võib see olla väga vabastav kogemus.

Inimesed, kes BDSMiga tegelevad ei ole üldjuhul haiged, perverdid vms. Need on inimesed, kel on mõnevõrra spetsiifilised seksuaalsed eelistused. Igapäevases suhtluses tööl, koolis, sõprade ringis on nad täiesti tavalised inimesed. Kui tavalisi inimesi üldse olemas on:)

BDSM seksuaalse praktikana on võimumäng, oma piiride tundmaõppimine. See on usaldus paljastada oma kõige salajasemad fantaasiad ning olla aktsepteeritud. See on oma tumedama poole tundmaõppimine.

Sadismi ja masohhismi sügavam tähendus

Analüütilises psühholoogias keskendutakse tähenduse otsimisele. Siinkohal võiks viidata markii de Sade'le, kelle teoste üks fundamentaalsetest sõnumitest on see, et kui loodus on meisse ühe või teise soovi pannud, siis on sellel ühel või teisel viisil meie psüühes tähendus ja eesmärk.

Milline siis võiks olla sadismi ja masohhismi sügavam tähendus? Rafal Lopez-Pedraza on öelnud, et sadomasohhismil on arhetüüpsed juured, see tähendab, et sadomasohhism väljendab meis kõigis peituvat mustrit.

Thomas Moore, kes on lähemalt vaadelnud ja analüüsinud Sade kirjutisi ning nendes peituva sadismi tähendust, arvab, et Sade tume pornograafia räägib meile inimhinge vajadusest sisemiste figuuride järele, kes ei lase end mõjutada sentimentaalsusest ning kelle toel toimub sisemine süütuse initsiatsioon, et suuta elada reaalsemas maailmas. See sisemine sadist peitub meis kõigis, kui me sunnime end tegema midagi, mida me ei soovi, kuid mis võib olla vajalik. Ja ka siis, kui piitsutame end järjest rohkem ja rohkem tegema, saavutama jne.

Sade teostes on suur rõhk anaalsel. Kui vaatame seda sümboolselt, siis peegeldab see vajadust olla kontaktis sellega, mille teadlik osa meist kõrvale tõrjub. Sade sõnum on selge – kujundlikus mõttes peame me sööma oma sitta, maitsma enda valitud dieedi väljatõrjutud osa ehk teisisõnu olema teadlikud oma projektsioonidest.

Huvitav mõte Moore'i käsitluses on see, et sadismi näol on sügavamal tasandil tegemist sooviga taltsutada oma hing. Sade teostes on see üldjuhul naine, kes on seotud ja kasutatud. Jungiaanlikus psühholoogias räägitakse animast ja animusest kui mehe naiselikust poolest ning naise mehelikust poolest. Sade teostes väljendatud naise seotust võib vaadelda ka kui mehe poolt oma anima (mida võib võrdsustada mehe hingega) kontrolli all hoidmise üritust, samuti enda naiseliku poole talitsemist ja mahasurumist.

Seotus köite ja käeraudadega pole pelgalt füüsiline piiratus vaid on hinge vajaduste väljendus. See on soov olla hingeliselt ning emotsionaalselt seotud. Vähem sümptomaatiliselt väljendub sama tung näiteks kiindumuses, haaratuses, intiimsuses ning eneseavamises. Need on kõik seotuse vormid ning taolise seotuse võimaluste vähesus tekitab vajaduse olla seotud või siduda nööri ja käeraudadega.

Sade teosed näitavad ka teed läbi sadomasohhistliku dilemma. Lõppkokkuvõttes on lahenduseks äärmuste lähenemine, mis võimaldab elu – yin ja yang, hele ja tume, mees ja naine jne.

Ka jungiaanlik analüütik Lyn Cowan käsitleb masohhismi kui oma varju aktsepteerimist. Kuna elu koosneb poolustest – heast ja halvast, väärikast ja vääritust, sobivast ja sobimatust, siis on oma tumedama poole aktsepteerimine tegelikkuses enda kui terviku aktsepteerimine.

Mitmed autorid peavad masohhismi religioosse instinkti väljenduseks, erinevad autorid annavad sellele küll erineva tonaalsuse. Kuid üsna üksmeelselt peetakse seda sooviks alluda millelegi endast suuremale, endast kõrgemale. Lyn Cowan ütleb, et enne kui teadus kuulutas masohhismi haiguseks, pidas religioon seda raviks. Ta ütleb, et sageli on sügavaim kannatus mitte karistuse kandmises vaid adumises, et ollakse võimeline nii heaks kui halvaks.

Oma tumedamat poolt ei saa ignoreerida, ära intellektualiseerida, puhastada seda tumedatest emotsioonidest. Ei saa luua ideaalset tasakaalu, ei saa oma varju integreerida või ära sulandada. See on eluaegne tumedate kirgedega maadlemine mõistes, et kurjad ja tumedad soovid sinu sees kannavad tähendust ning on hinge väljenduseks. Mida rohkem me mõistame ja aktsepteerime tumedamat poolt endas, seda väiksem on vajadus seda kuskil ja kellegi peal välja elada.

Lõpetuseks aga veel üks mõte Lyn Cowanilt. Ta ütleb, et teatud mõttes igatseme me kõik masohhismi järele. Armastus, kui ta jõuab olekusse, mis on üle omamissoovist, on tugevate masohhistlike komponentidega - armastaja ihaldab teenida, panna uhkus ja võim kõrvale ning anduda teisele lõpuni, seksuaalselt, emotsionaalselt, füüsiliselt. Armastus on seotus, armastaja on ori. Kui armastatakse sügavalt, kirglikult, täielikult on sellisele armastusele allumine mitte ainult alandus vaid ka ekstaas.

Kasutatud kirjandus:

Cowan, L. (1982) Masochism: A Jungian View

Krafft-Ebing. Psychopatia Sexualis

Moore, T. (1990) Dark Eros: The Imagination of Sadism

Ross, Fiona. Perversion: Jungian approach