Surmahirm (ilmunud Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi FB lehel)
Surmahirm on teema, mis sageli pesitseb ärevushäirete taga, samuti hirm kokkukukkumise, hulluksminemise, millegi mõeldamatu ees. Vaatleme, mis võib olla nende tunnete taga.
Surmahirm on teema, mis sageli pesitseb ärevushäirete taga, samuti hirm kokkukukkumise, hulluksminemise, millegi mõeldamatu ees. Sellest teemast rääkides on kasulik meelde tuletada Donald Winnicotti tabavat esseed “Hirm kokkuvarisemise/lagunemise ees”*. Winnicott võtab kogenud pediaatri ja psühhoanalüütikuna lühidalt ja elegantselt kokku mehhanismi, mis peitub surmahirmu taga, samuti kokkuvarisemise hirmu ning kroonilise tühjustunde taga.
Kokkuvarisemisena on siinkohal silmas peetud psühholoogiliste kaitsete rakendamise nurjumist, ego lagunemist ning hirmu selle taga oleva mõeldamatu ees. Winnicott tuleb välja väitega, et hirm kokkuvarisemise/lagunemise ees on tegelikult hirm kokkuvarisemise/lagunemise ees, mis on tegelikult juba toimunud. See on algse varase trauma agoonia, mis tekitas kaitsestruktuuri, millena praegu väljendub patsiendi häire. Ja mõnikord on selle tõe väljaütlemine patsiendi jaoks väga elumuutev. On oluline teadvustada, et hirm, mis on praegu rikkumas elu, on tegelikult juba toimunud olukord ning fakt, mida kantakse alateadvuses kaasas.
Siinkohal võib küsida, miks kannab patsient endaga kaasas hirmu juba toimunu ees, miks ta muretseb millegi üle, mis on juba toimunud? Vastusena näeb Winnicott, et algne primitiivse agoonia kogemus ei saa jääda minevikku enne, kui seda on teadlikult kogetud ning saavutatud selle üle omnipotentse kontrolli tunne. Ehk teisisõnu on algne trauma nii varajane, et seda ei mäletata ning lapse algne abi-ego (ema, isa või muu hooldaja) pole olnud piisav, et võimaldada trauma “hoitust”. Nüüd, kus patsient on jõudnud teraapiasse, on võimalik trauma koos abi-egoga (terapeudiga) läbi kogeda. Aga seda vaid juhul kui terapeut ise ei karda/ignoreeri oma primitiivse agoonia seisundit, mis meil kõigil on kogemustebaasis olemas.
Seni, kuni pole teadvustatud, et kardetu on juba toimunud fakt, otsib inimene vastust tulevikust ning kardab seda. Kui inimene on valmis oma valusa minevikuga silmitsi seisma, saab agoonia taaselustuda ülekandesuhtes vastusena terapeudi vigadele ja puudujääkidele.
Winnicotti sõnul kehtib sama loogika sageli ka surmahirmu puhul. Ka surmahirmu või ka pidevate suitsiidmõtete puhul on tegelik surm juba aset leidnud. Surnud on osa inimese psüühest. Varase trauma tõttu on inimene kogenud olukorda, milles tal puudusid vahendid toimetulekuks ning ta koges seda annihilatsioonina. Täna, ilma oma traumat teadvustamata ning läbi töötamata, kogeb ta seda surmahirmu või surmasoovina.
Ka kroonilisel tühjusetundel võib olla sama algupära. Siin on kogetud olukorda, kus ei juhtunud midagi, mis oleks võinud juhtuda. Kontakti, mis oleks võinud olla, ei olnud.
Thomas Ogden** räägib ka kibestumisest, mis tekib teadmisest, et elu on justkui ära võetud ning Jennifer Caccia*** lisab, et võib-olla see tunne osaliselt nii valus seetõttu, et inimene mõistab, et need olid tema enda kaitsed, mis viisid elamata eluni. Kaitsed, mida rakendati, et kaitsta end millegi eest, millega pole võimalik elada.
* D. W. Winnicott (1974). “Fear of breakdown” International Review of Psychoanalysis (1974) 1, 103.
** T. Ogden. (2014).‘Fear of breakdown and the unlived life’.International Journal of Psychoanalysis, 95, 205– 23.
*** Jennifer Caccia arvustus T. Ogdeni artiklile ajakirjas Journal of Analytical Psychology, 2015, Vol 60, 4.
Illustratsioon Jaapani kunstikult Marefumi Komura’lt
Kokkuvarisemisena on siinkohal silmas peetud psühholoogiliste kaitsete rakendamise nurjumist, ego lagunemist ning hirmu selle taga oleva mõeldamatu ees. Winnicott tuleb välja väitega, et hirm kokkuvarisemise/lagunemise ees on tegelikult hirm kokkuvarisemise/lagunemise ees, mis on tegelikult juba toimunud. See on algse varase trauma agoonia, mis tekitas kaitsestruktuuri, millena praegu väljendub patsiendi häire. Ja mõnikord on selle tõe väljaütlemine patsiendi jaoks väga elumuutev. On oluline teadvustada, et hirm, mis on praegu rikkumas elu, on tegelikult juba toimunud olukord ning fakt, mida kantakse alateadvuses kaasas.
Siinkohal võib küsida, miks kannab patsient endaga kaasas hirmu juba toimunu ees, miks ta muretseb millegi üle, mis on juba toimunud? Vastusena näeb Winnicott, et algne primitiivse agoonia kogemus ei saa jääda minevikku enne, kui seda on teadlikult kogetud ning saavutatud selle üle omnipotentse kontrolli tunne. Ehk teisisõnu on algne trauma nii varajane, et seda ei mäletata ning lapse algne abi-ego (ema, isa või muu hooldaja) pole olnud piisav, et võimaldada trauma “hoitust”. Nüüd, kus patsient on jõudnud teraapiasse, on võimalik trauma koos abi-egoga (terapeudiga) läbi kogeda. Aga seda vaid juhul kui terapeut ise ei karda/ignoreeri oma primitiivse agoonia seisundit, mis meil kõigil on kogemustebaasis olemas.
Seni, kuni pole teadvustatud, et kardetu on juba toimunud fakt, otsib inimene vastust tulevikust ning kardab seda. Kui inimene on valmis oma valusa minevikuga silmitsi seisma, saab agoonia taaselustuda ülekandesuhtes vastusena terapeudi vigadele ja puudujääkidele.
Winnicotti sõnul kehtib sama loogika sageli ka surmahirmu puhul. Ka surmahirmu või ka pidevate suitsiidmõtete puhul on tegelik surm juba aset leidnud. Surnud on osa inimese psüühest. Varase trauma tõttu on inimene kogenud olukorda, milles tal puudusid vahendid toimetulekuks ning ta koges seda annihilatsioonina. Täna, ilma oma traumat teadvustamata ning läbi töötamata, kogeb ta seda surmahirmu või surmasoovina.
Ka kroonilisel tühjusetundel võib olla sama algupära. Siin on kogetud olukorda, kus ei juhtunud midagi, mis oleks võinud juhtuda. Kontakti, mis oleks võinud olla, ei olnud.
Thomas Ogden** räägib ka kibestumisest, mis tekib teadmisest, et elu on justkui ära võetud ning Jennifer Caccia*** lisab, et võib-olla see tunne osaliselt nii valus seetõttu, et inimene mõistab, et need olid tema enda kaitsed, mis viisid elamata eluni. Kaitsed, mida rakendati, et kaitsta end millegi eest, millega pole võimalik elada.
* D. W. Winnicott (1974). “Fear of breakdown” International Review of Psychoanalysis (1974) 1, 103.
** T. Ogden. (2014).‘Fear of breakdown and the unlived life’.International Journal of Psychoanalysis, 95, 205– 23.
*** Jennifer Caccia arvustus T. Ogdeni artiklile ajakirjas Journal of Analytical Psychology, 2015, Vol 60, 4.
Illustratsioon Jaapani kunstikult Marefumi Komura’lt