Abordi teema kütab kirgi nii meil kui kui mujal. Lyn Cowan, USA jungiaan, käsitleb teemat jungiaanlikust vaatepunktist* öeldes, et viis, kuidas abordi teemale reageeritakse, viitab tugevale kollektiivsele kompleksile ning et abordi emotsionaalses avalikus käsitluses on psühholoogiline vaatepunkt täiesti puudu. Alljärgnevalt toon teieni Lyn Cowani mõtted abordi teemal.

Psühholoogiline viis abordist rääkimiseks on kujundite keel. Kogemus diferentseerub läbi keele ja igal aborditeemalise debati areenil on oma sõnavara. Poliitika räägib õiguste keeles – kellel on õigus teha otsuseid teise inimese õiguste osas. Õigussüsteem räägib abordist sellistes terminites nagu jurisdiktsioon, kriminaalsus, vastutus, õigus privaatsusele. Religioon räägib moraalist ja moraalsusest – õige või vale, hea või halb, patune või Jumala silmis aktsepteeritav. Meditsiin räägib bioloogia keeles – loote elujõulisus, geneetilised tegurid, kaasasündinud tervisehäired, risk ema tervisele. Ja nii edasi.

Inimese psüühel on oma keel, mis on pigem kujundlik kui verbaalne ja ei räägi kontseptsioonides ega kategooriates vaid kujundites, mis kehastavad ideid ja kannavad endas vastavat emotsionaalset kvaliteeti. Aborti tegeva naise ning abordi teema puhul üldisemalt võiks selleks kujundiks olla Lyn Cowan’i arvates Artemis (või Diana Roomas).

„Artemis” meis on sügav energiamuster, perspektiiv maailmale, mis hindab kogemust läbi naise puutumatuse ja keha terviklikkuse. Artemislikus maailmas loetakse igaüks, kes rikub naise füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse tunnet, ohuks tema elule ja aule. Teadvustatus, mida Artemis kehastab, on seotud neitsilikkusega psühholoogilises, mitte seksuaalses mõttes. See tähendab, et naine on tervik iseeneses. Ning samas on Artemis samuti seotud metsiku ja rikkumatu loodusega ning noorte ja kõige haavatavamate olendite eest hoolitsemisega. Lyn Cowan oletab, et probleem, mis Lääne kultuuril on Artemisega, on sama, mis probleem abordiga.

Maailmas, mis on nii arenenud, kodustatud ja linlik, pole Artemis teretulnud. Ta pole huvitatud intiimsusest ja suhetest ega ka kuulumisest mingisse gruppi. Ta ei tea, mida tähendab „kaassõltuv” ning tal ei ole vaja sellega „tööd teha”. Ta näitab end neis, kes on teatud sorti vabad hinged. Artemist tuntakse kui imelikku, kauget, ligipääsmatut. Tema, kes armastab vabadust, üksiolemist ja metsikut loodust, läheks meie maailmas, kus valitseb nii palju kunstlikke moraalseid piiranguid ja teaduslikke manipulatsioone, mis üritavad elu ja surma loomulikku kulgu muuta, hulluks. Tema maailmas on elu ja surm ühe ja sama elutsükli kaks aspekti.

Artemis on kartmatult enesesküllaldane ning kui see arhetüüp manifesteerub naise teadvuses, on see naine tõsine, pühendunud ning täiesti kompromissitu. Artemis toob teadvusse vajaduse tõsta kõige olulisemale kohale iseend. Selline valik on tüdrukutele ja naistele raske, sest neid on sünnist saadik õpetatud esikohale seadma kedagi teist – abikaasat ja lapsi näiteks. Meie kultuur kardab ja umbusaldab naises avalduvat Artemist.

Artemist tunti ka ämmaemandana, kuna tema ema Leto sünnitas ta ilma valudeta ning kohe pärast sündi aitas ta oma emal ilmale tuua kaksikvenna Apollo. Nii on ta jumalanna, kes on kohal iga surma ja sünni puhul, olles ämmaemandaks muutustele. Kuid olles ämmaemand, jääb ta siiski distantseerituks. Ning tema enda seksuaalsus ei ole reproduktsiooni või suhte teenistuses vaid on puhtalt naudingu teenistuses.

Üks põhjuseid, miks Artemist meie seksualiseeritud kultuuris kardetakse, on see, et meestel on keelatud ilusat Artemist alasti näha, tema privaatsesse müsteeriumi tungida. Artemis ei kannata vuajeriste. Kui mees tema valdusesse siseneb, võib juhtuda temaga nii nagu juhtus legendaarse jahimehe Actaeon’iga, kes piilus alasti suplevat Artemist. Jumalanna karistas teda, muutes ta hirvesokuks, kelle tema enda koerad tükkideks rebisid. Artemis on võimeline tapma nii kättemaksuks kui halastuseks.

Abort on naise võimu sügav müsteerium. See on surma müsteerium, mida me nii kardame ja eitame. See on sünni müsteerium, mis ei avalda kergelt oma saladusi. Ning see on ohverduse müsteerium, mille mõistmine on meile väga keeruline, kuna see on seotud armastusega, millest me teame väga vähe. See, et naine võib omaenese ihu ja vere loomingu surmata enne, kui ta sünnib, on kõige sügavamas tähenduses ohvriand.
Selle müsteeriumi tuum on naise võim elu ja surma üle. Meestel võib selle müsteeriumiga kontakti saamine olla keerulisem ning hirmutavam, kuna elu ürgne võim kuulub naisele. Võimalik, et vähemalt osa kütusest, mis toidab patriarhaati, on agressiivne kompensatoorne vastus meeste hirmule ja ebakindlusele.

Kultuuris, kus puudub märkimisväärne naisjumalus ning mida valitseb meesjumal, on võim elu ja surma üle omistatud talle. Elu andmist naise poolt peetakse jätkuvalt müsteeriumiks ,kuid elu võtmist naise poolt peetakse pühaduseteotuseks. Kui seda võimu kasutatakse abordi sooritamiseks, on see vastuolus meile kõige kallima ja ülendatud, meeste poolt defineeritud emakujundiga.

Kui me ootame, et ema on lõpmatu andja, lapse heaolu nimel sooritatava eneseohverduse mudel ning piiritu armastuse ja pühendumuse allikas, ja kõike seda me ootame, siis ema, kes vabatahtlikult tapab oma lapse, purustab kõik need ootused ning lõhub paradiisi. Ta on koletis, jäledus, ebaloomulik naine. See ei ole see, kuidas me ootame, et naised käituksid. Samas reedavad meie ootused meestele kohutava topeltstandardi olemasolu – kuigi me oleme šokeeritud ja raevunud kui mehed käituvad koletislikult, aktsepteerime me salaja taolist tumedat poolt ega ole tegelikult üllatnud, kui see end ilmutab.

Naine, kes teeb abordi, viib meid ühendusse emakujuga, kellel on jumalasarnane võim tappa igaüks meist, kes väljutab meid külmalt oma üsast, sellest turvalisest ning eluandvast paradiisist, mille, me tunneme, on loodus meile kinkinud. Sügavalt ning traagiliselt irooniline on, et naise loote ohverdust peetakse kaugelt olulisemaks kui fakti, et seesama naine võib olla vägistatud, läbi pekstud ja tapetud lühema ajaga, kui kulub selle lause kirjutamiseks. Sama kõhedusttekitav on mõelda, kui paljud naised on vägistatud, läbipekstud ja tapetud just sellesama hirmutava jumaliku võimu tõttu.

Sajandeid on abordi retoorika, eriti religioonis, aborti teinud naised kuulutanud ebaloomulikult ja patuselt isekaks, tehes nii meile selgeks, et tõeline kuritegu, mille naine sooritab, ei ole mitte raseduse katkestamine vaid enda elu ja elukvaliteedi esikohale panemine. Ja see on midagi, mida üks ema kunagi ei tee.

Meie ootus emale, et ta oleks ülimalt ennastohverdav, leiab kehastuse Neitsi Maarja kujus, meie kultuuri keskses naiselikkust kehastavas kujundis. Temas on emadus naiseks olemise põhiolemus, mis teeb bioloogiast saatuse. Iga aborti tegev naine on kollektiivse arusaama kohaselt Neitsi Maarja täielik vastand. Ta ei ole konformne, mis on tähtsuselt teine kuritegu, mille naised võivad sooritada. Esimene on endale ette kujutada, et tal on tegelikult ka, mitte ainult retooriliselt, võim oma keha üle – et tal on võim ja autoriteet otsustada, kas kanda või mitte kanda last, kes tema üsas on.

Artemise maailmas, metsiku looduse maailmas pole kohta, kuhu surm ei võiks astuda. Pole mingit seadust, mis ütleks, et on illegaalne, ebamoraalne, ebavajalik või ebaõiglane kui noored surevad – et hirvevasikad ei või ära külmuda või hundid ei või jänesepoegi süüa või emalõvid ei võiks tappa mõne oma kutsika kui toitu ei jagu. See „loomulik seadus” on vanem kui inimese „tsiviliseeritud” konstruktsioonid ning see on tõenäoliselt põhjus, miks arteemislik teadvustatus näib meile külm, julm ja psühhopaatlik. Meie arust on sellised surmad välditavad või moodsa tehnoloogiaga vähemalt edasilükatavad. Kuid naine, kelles Artemis otsustab raseduse katkestada, pakub meile erinevat arusaamist surmast – surmast kui ohverdusest, enda elava osa ohvrianniks andmisest.

Meie kultuur tajub, et naine, kes teeb aborti, muutub Artemise sarnaseks. Ta on eemaldunud, julm, südametu, naine, kes ei vasta konventsionaalsetele moraali- ja sotsiaalsetele normidele. Või on ta siis noor ja ebaküps, liiderlik ja vastutustundmatu. Mõlemal juhul on ta vastuolus ootustega, mis meil „emale” on.

Kuid naine, kes teeb aborti, on teinud ohverduse. Rase naine pole ainult kandja, kõndiv emakas nii nagu mees ei ole vaid peenist elus hoidev süsteem. Kui naine katkestab raseduse, sureb miski tema kehast ja miski tema elust. Ta on Artemise altarile asetanud midagi oma vanast „minast”, ta on läbinud kaotuse ja leina, ta on loobunud ühest oma tulevikust. Ta ei ole enam süütu, naiivne, alati andja. Mistahes vanuses, ei ole ta enam tõeliselt noor ja kogenematu. Ta võib olla ohverdanud isegi armastuse ja austuse suhtes või abielus. Mõnikord on ta ohverdanud iseenda sügava soovi last saada kuna tema partner kas ei taha või ei suuda pakkuda armastust ja toetust, mis on lapse võõrandamatu õigus.

Mida iganes raseduse katkestamine naisele tähendab, muudab see teda. Parimal juhul on ta avastanud oma võime ohverdada ning ohverdamine on üks viis, kuidas me mõõdame armastuse suurust. On tuhandeid põhjuseid, miks naine otsustab aborti teha, kuid igal juhul tehakse kas teadlik või alateadlik ohverdus. Ja ainult see naine ise saab öelda, mis see ohverdus on ja mida tema jaoks tähendab selle ohverduse tegemine. Süüdistused mõrvas, isekuses, liiderlikkuses ja vastutustundetuses on kõik möödavaatamised sellest, mis on naise jaoks selle kogemuse tähendus. Nii vaid keeldutakse nägemast naise kogemuses midagi muud peale enesekesksuse, midagi mis ei ole kriminaalne või halb otsus. Sellised süüdistused on oma sisult hinnangud selle kohta, et naise ohverdus ei ole väärtuslik ning väärtuslik ei ole ka ta ise.

Kui Artemis tuleb naise juurde, tuleb ta kas ämmaemandana või sellena, kes tapab, sellena, kes nõuab ohverdust naise terviklikkuse, füüsilise heaolu nimel või selle lapse nimel, kelle jaoks nii mõnigi saatus võib olla hullem kui surm. Artemise kui ämmaemanda fookus ei ole moraalsusel, mis nõuab, et iga elu tuleb igal juhul säilitada võtmata arvesse iga üksiku elu kvaliteeti.

Artemise moraalsus teab, nii nagu iga ema teab, et pole midagi julmemat kui lapse kannatus. Naise jaoks on mittetahetud lapse kandmine lapse suhtes toime pandud vägivald. Artemis avaldub naise soovis kaitsta sündimata last ebavajaliku kannatuse eest. Artemise, väikeste ja abitute kaitsejumalanna, vaatenurgast on loomuvastane tuua lapsi ilmale perekonnas, kogukonnas, riigis või maailmas, kus neile ei pakuta kõike vajalikku selleks, et päriselt elada.

Lõpetuseks sobib hästi lugu vanast Mehhiko jumalannast Tsatist, keda kujutatakse alati kandmas suurt kaussi. Tema kauss on nii rind kui haud. Kui kauss pöörata ühtpidi, on kauss suur rind, millest purskub eluhoidvat piima. Kui pöörata kauss teistpidi, saab kausist kirst. Jumalanna Tsati tuleb siis, kui sa oled suremas, ta asetab su õrnalt oma suurde kaussi ja hakkab sind selles keerutama. Kui kauss keerleb ja keerleb, muutud sa väiksemaks ja väiksemaks, nooremaks ja nooremaks ning lõpuks valab Tsati su oma kausist naise üska, et sa saaksid uuesti sündida.

* Lyn Cowan (2005) „Taking the Dark with Open Eyes: hidden dimensions of a psychology of abortion” in „Tracking the White Rabbit: A Subversive View of Modern Culture”

Pildil Martin Hudáčeka skulptuur „Laps, kes ei sündinud kunagi”