Hirm hea ees (ilmunud Eesti Analüütilise Psühholoogia Seltsi FB lehel)
On inimesi, kes ei suuda head vastu võtta. Me kõik ju igatseme ilusaid ja häid hetki ning kohtumisi, aga hea vastuvõtmine ei olegi tegelikult alati nii lihtne kui võiks arvata. Kui meile tehakse siiras kompliment, mis meid tegelikult puudutab, kipume me selle sageli „ära seletama” või juttu mujale suunama. Kui kahe inimese vahel tekib ootamatult ehe puudutus, pöördume me sellest sageli ära. Miks siis?
Värskes, 2021. aasta veebruari, analüütilise psühholoogia ajakirjas arutleb Dunbar S. Carpenter* hea ees tekkiva hirmu üle. Sellele teemale sügavamalt mõtlema hakkas ta kogemuste tõttu kliinilises praktikas, kus kohtus klientidega, kes tõrjusid ära kõik terapeudi poolt pakutava hea või olid väga ettevaatlikud igasuguse hea suhtes, mis analüütilises töös üles kerkis.
Carpenter toob välja, et tugevat traumat kogenud inimeste puhul on kirjanduses põhjendatud kartust hea ees ohuga psüühilisele stabiilsusele. Tugevalt traumeeritud inimesel on nö tolerantsiaken, millest väljaspoole jäävad kogemused ohustavad psüühilist terviklikkust. Ning positiivsed suhtekogemused on tugevalt traumeeritud inimese jaoks teinekord nii talumatud, et see teeb väga raskeks või suisa võimatuks teraapia õnnestumise, sest kui millegi hea kogemine ning positiivse muutuse silmapiiril olek on äärmuseni hirmutav, siis keelduvad sellised kliendid „paranemast”.
Aga ka mitte nii traumeeritud inimeste puhul on sisemiselt määratud nö emotsioonide ribalaius. Iga inimene paneb alateadlikult paika variatiivsuse, milles positiivsed ja negatiivsed elusündmused on teadlikult talutavad.
Carpenter ütleb, et teraapia kui professioon põhineb ideel, et kannatus on paljude elude osa ja me üritame kannatust vähendada seal, kus võimalik. Mõisted nagu trauma, ärevus, meeleheide, depressioon, ahastus ja neuroos on terapeudi igapäevase sõnavara osad ning ka kliendid kasutavad neid sageli. Kuid tähelepanu pööramine kannatusele on vaid osa pildist. Et näha suuremat pilti, tuleb vaadelda ka head ning selle talumise võimet.
Kogemused, mis ületavad talutava ribalaiuse positiivse poole pealt, on võimsad, komplekssed ja väljakutseks igaühele. Nad tekitavad lootust ja hirmu, kuigi alateadlikult me võime neid väga igatseda. Nad puudutavad väga haavatavaid osi meis. Kui terapeut või analüütik mõistab hea psüühilist potentsiaalsust, selle võimet häirida ja kustutada, on ta avatud psüühilisele ruumile, milles on olulised arengulised võimalused ning mis võib murda isiklikest kompleksidest välja ning tuua kaasa psüühilise muutuse. Viis, kuidas me suhestume inimkogemuse hea poolega on sama tähtis kui meie psüühiline võimekus toime tulla elu tumedama poolega.
Hea kogemine võib varieeruda õrnalt positiivsest kuni tohutu ja ülevõtva intensiivsuseni. Carpenter jagab need kogemused kaheks suureks kategooriaks. Esimeses kategoorias on kogemused heaga tagasihoidlikumas vormis, mis tekivad igapäevaelus, selle kategooria olemus võiks olla „lihtne hea”. Siia kuuluvad komplimendid, kinnitused, mõnus tunne kamina ees jms. Need kogemused on ego jaoks talutava mahuga, kuid võivad psüühe jaoks olla siiski üllatavalt keerulised toime tulla. Teist kategooriat võiks nimetada „tõeliselt heaks”. Tõeliselt hea kogemised on palju harvemad, suurema intensiivsusega ja on enamasti ego vastuvõtuvõimele väljakutseks. Nende kogemuste olulisust saab mõõta määraga, kuhu maale nad ulatuvad inimese olemuse sügavusse. Psüühilise energia mõttes on nad arhetüüpsed ning viivad meid piirile mõistetava ja mittemõistetava piirile. Carpenter mainib ära ka viis hea avaldumise peamist vormi, milleks on intiimsus, millegi teke ja areng, armastus, ilu ja millegi suurema puudutus.
Mõlemad hea dimensioonid, lihtne ja ja tõeliselt hea, käivitavad psühholoogilisi kaitseid. Lihtsa hea kogemine äratab haavatavuse vastu töötavad kaitsed. Tõeliselt hea ujutab ego üle, tekitab suurt hirmu ning äratab kaitsed, mis on suunatud psüühe koos ning terviklikuna hoidmisele.
Kui terapeudi suhtumine on, et hea on olemas, kuid peidus, on ta suunatud hea ülesleidmisele. Kujutage ette väga haavatavaid peidetud hea taskukesi psüühes, mis ootavad et neid kutsutaks teadvusesse. Töötamine sellega, mis hoiab haavatavat head peidus, on kunst.
Kui laps sünnib, õpib laps endas tundma seda, mida tema vanemad temas näevad ja talle peegeldavad. Positiivsed kogemused aitavad lapsel moodustada ego, mis suudab end ja maailma usaldada. Analüütiline suhe võimaldab samasugust sündi ja moodustumist, kus analüütik näeb ja peegeldab seni teadmata osi kliendist ning need saavad seeläbi sündida.
Kui rääkida lihtsast heast, siis võime ette kujutada situatsiooni, kus teete näiteks mingil üritusel või koosolekul ettekande. Pärast tuleb teie juurde üks üritusel osaleja ja ütleb, et teie ettekanne puudutas teda väga. Mis te siis teete? Heal juhul ütleme aitäh ja seletame midagi juurde või läheme hoopis muule teemale üle. Aga mõelge hoopis selle peale, mis komplimendi saamise hetkel teiega toimub. Ilmselt päris palju. Tegelikult on see sageli päris keeruline moment, kus olla ning leevenduse toob see, kui võtame midagi ette – täname, seletame vms. Me tegutseme selmet võtta paus ning rahulikult sisse võtta, mida teine ütles. Kui me tekitame hetke ja laseme endasse midagi, mida teine ütles, teeb see meid vastuvõtjaks. Tekib õrn psüühiline vaakum, kus ego ei täida ruumi vaid laseb end mõjutada. See on psüühiliselt viljakas olek, kus saavad tegutseda alateadlikud ning haavatavad osad meis. See on ebamugav olukord, kuid samas olukord, mis on „elus”. Teraapiaprotsessis tuleb selliseid hetki ette palju ning oluliseks muutub meie võimekus võtta see paus ning terapeudina kutsuda klient sinna tundesse tagasi, kui ta kipub „ära libisema”. Mõnikord tähendab hea sissevõtmine seda, et peame ära kannatama selle olemasolu.
Kui ego mõjutab maailma, tunneme me end turvalisemalt. Agentsus on kontrolli üks vorme. Kui maailm mõjub egole, on teadlik psüühe energiate võimuses, mille üle tal pole kontrolli ning see olukord tekitab ärevust, olgu see nii vähemärgatav kui tahes. Just taolise agentsuse illusioon on see, millega me kaitseme end reaalsuse vastu, et meid mõjutavad oluliselt nii sisemised kui välised jõud, mida me ei kontrolli.
Rääkidest tõeliselt heast, oleme me numinoossete kogemuste territooriumil ning seda mitte idealiseeritud eesmärgi vormis vaid sissetungiva tõelisuse vormis. Teraapiasuhtes võime aeg-ajalt kogeda ka seda, mõnikord küll vaid potentsiaalina. Need on arhetüüpselt tugevate tunnete ja kogemuste hetked, kus valitseb sõnatu tähendus. Tõeliselt hea tekib intiimsuse ja peegelduse hetkil, mis viivad nii kliendi kui analüütiku oma subjektiivsete võimete piirile. Nii kliendi kui analüütiku valmidus taluda tõeliselt head ning sellega kaasnevat hirmu on kriitiline selleks, et üldse puudutada psüühe sügavamaid tasandeid. Tõeliselt hea paneb meid peatuma ning olema tunnistajad millegi sügava ilmnemisele. Selle hetke kannatuse talumine lubab kohtuda, millegi peenelt intiimsega, laiendada oma elu tähendust, olla sügavalt armastuses ning kohtuda jumalikuga. See on kohtumine hirmuäratava iluga. See on meie võime ja meie saatus, kui oleme valmis selle vastu võtma.
Illustratsioon: Aykut Aydoğdu
*Dunbar S. Carpenter „The terror of the good: working the edge of experience” Journal of Analyical Psychology, 2021, 66, 1, 112–131
Carpenter toob välja, et tugevat traumat kogenud inimeste puhul on kirjanduses põhjendatud kartust hea ees ohuga psüühilisele stabiilsusele. Tugevalt traumeeritud inimesel on nö tolerantsiaken, millest väljaspoole jäävad kogemused ohustavad psüühilist terviklikkust. Ning positiivsed suhtekogemused on tugevalt traumeeritud inimese jaoks teinekord nii talumatud, et see teeb väga raskeks või suisa võimatuks teraapia õnnestumise, sest kui millegi hea kogemine ning positiivse muutuse silmapiiril olek on äärmuseni hirmutav, siis keelduvad sellised kliendid „paranemast”.
Aga ka mitte nii traumeeritud inimeste puhul on sisemiselt määratud nö emotsioonide ribalaius. Iga inimene paneb alateadlikult paika variatiivsuse, milles positiivsed ja negatiivsed elusündmused on teadlikult talutavad.
Carpenter ütleb, et teraapia kui professioon põhineb ideel, et kannatus on paljude elude osa ja me üritame kannatust vähendada seal, kus võimalik. Mõisted nagu trauma, ärevus, meeleheide, depressioon, ahastus ja neuroos on terapeudi igapäevase sõnavara osad ning ka kliendid kasutavad neid sageli. Kuid tähelepanu pööramine kannatusele on vaid osa pildist. Et näha suuremat pilti, tuleb vaadelda ka head ning selle talumise võimet.
Kogemused, mis ületavad talutava ribalaiuse positiivse poole pealt, on võimsad, komplekssed ja väljakutseks igaühele. Nad tekitavad lootust ja hirmu, kuigi alateadlikult me võime neid väga igatseda. Nad puudutavad väga haavatavaid osi meis. Kui terapeut või analüütik mõistab hea psüühilist potentsiaalsust, selle võimet häirida ja kustutada, on ta avatud psüühilisele ruumile, milles on olulised arengulised võimalused ning mis võib murda isiklikest kompleksidest välja ning tuua kaasa psüühilise muutuse. Viis, kuidas me suhestume inimkogemuse hea poolega on sama tähtis kui meie psüühiline võimekus toime tulla elu tumedama poolega.
Hea kogemine võib varieeruda õrnalt positiivsest kuni tohutu ja ülevõtva intensiivsuseni. Carpenter jagab need kogemused kaheks suureks kategooriaks. Esimeses kategoorias on kogemused heaga tagasihoidlikumas vormis, mis tekivad igapäevaelus, selle kategooria olemus võiks olla „lihtne hea”. Siia kuuluvad komplimendid, kinnitused, mõnus tunne kamina ees jms. Need kogemused on ego jaoks talutava mahuga, kuid võivad psüühe jaoks olla siiski üllatavalt keerulised toime tulla. Teist kategooriat võiks nimetada „tõeliselt heaks”. Tõeliselt hea kogemised on palju harvemad, suurema intensiivsusega ja on enamasti ego vastuvõtuvõimele väljakutseks. Nende kogemuste olulisust saab mõõta määraga, kuhu maale nad ulatuvad inimese olemuse sügavusse. Psüühilise energia mõttes on nad arhetüüpsed ning viivad meid piirile mõistetava ja mittemõistetava piirile. Carpenter mainib ära ka viis hea avaldumise peamist vormi, milleks on intiimsus, millegi teke ja areng, armastus, ilu ja millegi suurema puudutus.
Mõlemad hea dimensioonid, lihtne ja ja tõeliselt hea, käivitavad psühholoogilisi kaitseid. Lihtsa hea kogemine äratab haavatavuse vastu töötavad kaitsed. Tõeliselt hea ujutab ego üle, tekitab suurt hirmu ning äratab kaitsed, mis on suunatud psüühe koos ning terviklikuna hoidmisele.
Kui terapeudi suhtumine on, et hea on olemas, kuid peidus, on ta suunatud hea ülesleidmisele. Kujutage ette väga haavatavaid peidetud hea taskukesi psüühes, mis ootavad et neid kutsutaks teadvusesse. Töötamine sellega, mis hoiab haavatavat head peidus, on kunst.
Kui laps sünnib, õpib laps endas tundma seda, mida tema vanemad temas näevad ja talle peegeldavad. Positiivsed kogemused aitavad lapsel moodustada ego, mis suudab end ja maailma usaldada. Analüütiline suhe võimaldab samasugust sündi ja moodustumist, kus analüütik näeb ja peegeldab seni teadmata osi kliendist ning need saavad seeläbi sündida.
Kui rääkida lihtsast heast, siis võime ette kujutada situatsiooni, kus teete näiteks mingil üritusel või koosolekul ettekande. Pärast tuleb teie juurde üks üritusel osaleja ja ütleb, et teie ettekanne puudutas teda väga. Mis te siis teete? Heal juhul ütleme aitäh ja seletame midagi juurde või läheme hoopis muule teemale üle. Aga mõelge hoopis selle peale, mis komplimendi saamise hetkel teiega toimub. Ilmselt päris palju. Tegelikult on see sageli päris keeruline moment, kus olla ning leevenduse toob see, kui võtame midagi ette – täname, seletame vms. Me tegutseme selmet võtta paus ning rahulikult sisse võtta, mida teine ütles. Kui me tekitame hetke ja laseme endasse midagi, mida teine ütles, teeb see meid vastuvõtjaks. Tekib õrn psüühiline vaakum, kus ego ei täida ruumi vaid laseb end mõjutada. See on psüühiliselt viljakas olek, kus saavad tegutseda alateadlikud ning haavatavad osad meis. See on ebamugav olukord, kuid samas olukord, mis on „elus”. Teraapiaprotsessis tuleb selliseid hetki ette palju ning oluliseks muutub meie võimekus võtta see paus ning terapeudina kutsuda klient sinna tundesse tagasi, kui ta kipub „ära libisema”. Mõnikord tähendab hea sissevõtmine seda, et peame ära kannatama selle olemasolu.
Kui ego mõjutab maailma, tunneme me end turvalisemalt. Agentsus on kontrolli üks vorme. Kui maailm mõjub egole, on teadlik psüühe energiate võimuses, mille üle tal pole kontrolli ning see olukord tekitab ärevust, olgu see nii vähemärgatav kui tahes. Just taolise agentsuse illusioon on see, millega me kaitseme end reaalsuse vastu, et meid mõjutavad oluliselt nii sisemised kui välised jõud, mida me ei kontrolli.
Rääkidest tõeliselt heast, oleme me numinoossete kogemuste territooriumil ning seda mitte idealiseeritud eesmärgi vormis vaid sissetungiva tõelisuse vormis. Teraapiasuhtes võime aeg-ajalt kogeda ka seda, mõnikord küll vaid potentsiaalina. Need on arhetüüpselt tugevate tunnete ja kogemuste hetked, kus valitseb sõnatu tähendus. Tõeliselt hea tekib intiimsuse ja peegelduse hetkil, mis viivad nii kliendi kui analüütiku oma subjektiivsete võimete piirile. Nii kliendi kui analüütiku valmidus taluda tõeliselt head ning sellega kaasnevat hirmu on kriitiline selleks, et üldse puudutada psüühe sügavamaid tasandeid. Tõeliselt hea paneb meid peatuma ning olema tunnistajad millegi sügava ilmnemisele. Selle hetke kannatuse talumine lubab kohtuda, millegi peenelt intiimsega, laiendada oma elu tähendust, olla sügavalt armastuses ning kohtuda jumalikuga. See on kohtumine hirmuäratava iluga. See on meie võime ja meie saatus, kui oleme valmis selle vastu võtma.
Illustratsioon: Aykut Aydoğdu
*Dunbar S. Carpenter „The terror of the good: working the edge of experience” Journal of Analyical Psychology, 2021, 66, 1, 112–131
