Ilmselt mitte kuigi palju liialdades võib väita, et 2020. aasta on nõudnud meilt nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil parajal määral kangelaslikkust ning vaja läheb meil seda ka 2021. aastal. Kangelaslikke pingutusi on teinud nii meditsiinitöötajad, teised eesliinitöötajad, vaktsiiniarendajad, tarkvaraarendajad kui ka lapsevanemad ja lapsed, me kõik, kes me hoidume kohtumast oma eakate vanematega jne. Kangelaslik võib olla nii millegi tegemine, takistuse ületamine, kui ootamine. Sellesse konteksti sobib ehk hästi Briti jungiaan Coline Covingtoni mõtisklus kangelaste ja kangelannade teemal.

Covington* toob välja, et kuigi nö traditsiooniline kangelase müüt räägib enamasti meessoost kangelasest, siis mitte vähem oluline pole kangelanna lugu ning rõhutab seejuures, et kangelase ja kangelanna mõistet ning nende heitlusi ei saa mingil juhul jagada soopõhiselt vastavalt meestele ja naistele. Kõigil sugudel on juurdepääs nii kangelase kui kangelanna dünaamikale.

Kangelase teekonda on põhjalikult analüüsinud Joseph Campbell**. See on klassikaline müüt, legend või muinasjutt, kus kangelane peab tapma lohe ning vabastama printsessi oma tuhandetes variatsioonides. Kuna see kontseptsioon on suhteliselt tuntud, siis siinses postituses me seda ei käsitle. Räägime hoopis vähem märgatud ja analüüsitud kangelanna teekonnast. Coline Covington selgitab nimetatud teekonda Grimmide muinasjutu „Käteta tüdruk”*** abil.

Kokkuvõtlikult räägib muinasjutt möldrist, kes rikkuse nimel lubas vanakurjale selle, mis on ta veski taga. Ahastava naise käest sai ta teada, et seal oli õunapuu asemel hoopis ta tütar. Lubatud kolme aasta pärast tuligi vanakuri saagile järele, kuid kuna tüdruk oli end puhtaks pesnud ja kriidiga enda ümber joone teinud, siis ei saanud vanakuri teda kätte. Vanakuri vihastas ja ei lubanud möldrit tütrele enam vett anda, et too ei saaks end puhtaks pesta. Teisel korral, kuni vanakuri tuli oma saagile järele, oli tütar nutnud ning see pesi ta käed puhtaks ja jälle ei pääsenud vanakurat talle ligi. Nüüd käskis kurat isal tütre käed maha raiuda. Isa palus tütrelt vabandust ning tütar lubas tal oma käed maha raiuda, mida isa tegigi. Kuid kui vanakurat tuli, oli tütar nii palju nutnud, et pisarad olid siiski ta nii puhtaks pesnud, et vanakurat teda kätte ei saanud ning kaotas oma võimu ta üle. Nüüd lubas isa tütre eest elu lõpuni hoolitseda, kuid tütar ütles, et peab minema laia maailma, kus head inimesed teda aitavad. Oma rännakutel jõudis ta hoolitsetud aiani, kuhu teda aitas pääseda ingel ning kus ta sõi kibeda nälja tõttu pirni. Kuningas, kelle aed see oli, pidas aga silmas kõiki oma pirne ning tabas möldrineiu, kellesse ta armus ning naiseks võttis. Kuningas lasi neiule teha hõbedased käed. Kuningas pidi aga minema sõtta ning ta jättis raseda naise ema hoolde. Sündis poeg ning vana kuninganna saatis kuningale teate. Tee peal vahetas vanakuri aga käskjala sõnumi ära ning kuningas luges sõnumist, et kuninganna sünnitas koletise. Kuigi kurb, kirjutas kuningas vastu ning palus kuninganna eest hoolitseda. Jälle vahetas vanakuri kirja ära ning vana kuningannani jõudnud kirjas seisis, et kuninganna ning laps tuleb tappa. Vanal kuningannal ei olnud selleks siiski südant ja ta saatis kuninganna koos oma lapsega ära. Pärast eksirännakuid jõudis kuninganna lapsega metsaonni, kus teda kaitses inglist neid. Kuninganna elas onnis seitse aastat, tema eest hoolitseti hästi ja ta usinuse ning headuse tõttu kasvasid talle käed jälle külge. Koju jõudnud kuningas aga kuulis, et tema naine ja laps on surmatud ning nuttis kibedaid pisaraid. Vana kuninganna rääkis talle ära kogu loo ning kuningas siirdus oma naist ja last otsima. Seitse aastat otsis kuningas teda kuni lõpuks leidis ning siis elasid nad õnnelikult kuni õndsa surmani. Pikem versioon muinasjutust on olemas postituse sabas.

Covington toob välja, et kangelanna lugudes on oluline koht ootamisel ning ta küsib, mis tegelikult toimub sel ootamise perioodil, kus justkui midagi ei juhtugi ning mis on nii tugevas kontrastis kangelase fallilise aktiivsusega.

Vaatame lähemalt „Käteta tüdruku“ lugu. Naiskangelase identiteedi kõige olulisemaks tunnuseks, nagu meile viitab pealkiri, on tema kätetus. Käed on vahendid, millega võtta ja anda, käed on millegi tegemise vahend, käed on need, millega me maailma otseselt kogeme, katsume. See on võimekus midagi hoida ning midagi teha, mõjutada. Käteta kangelanna on passiivne. Nii ongi selles loos tütar kuulekas ja passiivne, tema ainukesed teod seisnevad enesekaitses kurja poolt ülevõtmise vastu, jäädes puhtaks ja süütuks (me võime ka öelda, et vari on ärasplititud). Kui mölder annab end kurja käsutusse, reageerib tütar enesekaitsega ignoreerides oma vajadusi. Ta ei kehtesta end vaid seab esikohale oma isa huvid. Isa omalt poolt aga kasutab tütart oma vajaduste rahuldamiseks ning ta ei hinda oma suhet tütrega. Seeläbi muutub laps abituks.

Kuigi tütar suudab vältida kurjuse poolt ülevõtmist, viib tema võimetus seista enda vajaduste eest ta ohvri rolli, milles teda on lihtne kuritarvitada. Ta kaotab oma käed ja muutub seeläbi võimetuks enda heaks midagi teha. Sündmus, mis toob kaasa muutuse ning olulise paranemise on pirni söömine. Selle tegevusega tunnistab tütar enda sõltuvust maa viljast. Ilma käteta söömine viitab regressiivsele oraalsusele ehk beebi sõltuvusele emast. See akt võimaldab toimuda teatud paranemisel, lavale astub kuningas, kes annab tütrele hõbedast käed – kunstlikud, kuid siiski vahendid olla aktiivne ning midagi teha. Kuningas, vastupidiselt möldrile, hindab looduse ande ning on seega arhetüüpse feminiinsusega paremas kontaktis.

Kuid sünnib laps ning kuningas lahkub sõtta ning noor kuninganna on taas haavatav kurjusele (nii nagu päriselus toob lapse sünd mõnikord üles seni mahamaetud kogemused). Vanakurja poolt tajutud oht sunnib kuninganna põgenema ning seitsmeks aastaks metsa varjule tõmbuma. Sümboolses mõttes võime metsa näha alateadvusena, kus teadmata sügavuses peituvad nii pimedus kui aarded. Ning just seal, alateadvusse tõmbununa, kasvavad kuningannale tagasi naturaalsed käed, sümboliseerides seega võimekust olla maailmas aktiivne tegija. Kuninganna viibimine metsas on mitteaktiivsuse ja inkubatsiooni periood, kus toimuvad aktiivsed sisemised protsessid. Kuid kuninganna ei ole metsas üksi, ta põgeneb oma lapsega abistava naise juurde, kes esindab sidet ürgemalikuga ning võimaldab kätel tagasi kasvada.

Covington viitab Michael Fordhamile****, jungiaanlikule arenguteoreetikule, kes ütleb, et areng läbi elu toimub kahe faasi, deintegratsiooni ja reintegratsiooni, vaheldumisena. Deintegratsioon on termin tähistamaks energiat, mis suundub välise objekti poole ja reintergatsioon tähistab energiat, mille suund on tagasi Selfi poole. Deintegratsioon ja reintegratsioon pidev õppimise protsess, kus imik avab end uutele kogemustele (nt näljase lapse nutt) ning seejärel tõmbub enesesse, et need kogemused (söögi saamine) integreerida ja ühendada. Nii võib Covingtoni meelest kangelase aktiivset teekonda näha deintegratiivse protsessina, kus me eemaldume vanast ja teeme end lahti uuele kogemusele ning kangelanna teekonda integratiivse osana sellest protsessist, kus on vaja rahu ja enesessetõmbumist, et endasse midagi uut integreerida. Mõlemad, nii kangelase kui kangelanna protsessid, on arenguks vajalikud.

Märkimata ei saa jätta kallutatust nende kahe protsessi tähtsustamise osas. Kui kangelase teekond on silmatorkav ning ülistatud, siis kangelanna, sama tähtis, teekond on kollektiivses pildis sageli varjus, mittetähtsustatud ja ignoreeritud. Või me võime mõelda ka individuaalselt iseenda peale. Kui palju me hindame enda juures aktiivseid tegusid, raskuste ületamist ja saavutusi ning kui palju hindame olekut, kus vaikselt integreerime kogemusi ning kust sünnib uus võimekus?

Illustratsioon: „The Girl Without Hands“ TheRueRoyale on DeviantArt

* Covington, C. „In Search of the Heroine” in Gardener and Gray (Eds) „Feminist Views from Somewhere: Post-Jungian Themes in Feminist Theory”

** Campbell, J. „Tuhandenäoline kangelane”

*** Grimm J., Grimm W. „Muinasjutte II”

**** Fordham, M. „Explorations into the Self“

KÄTETA TÜDRUK

Elas kord mölder, kes jäi aina vaesemaks ja vaesemaks kuni tal oli veel vaid veski ja veski taga suur õunapuu. Kord läks ta metsa puid raiuma, ja talle astus ligi üks vanamees, keda ta polnud ealeski varem näinud, ning ütles:

«Aitab sul kirvega vehkimisest, ma teen su rikkaks, kui sa lubad anda mulle selle, mis on sul veski taga.»

«Vist mõtleb õunapuud,» arvas mölder ja nõustus, ning lubas selle tundmatule. See aga hakkas õelalt naerma ja ütles: «Vaata ette, kolme aasta pärast tulen ma sinu juurde ja võtan selle ära, mis minule kuulub.» Öelnud niiviisi, läks ta minema. Mees läks koju, naine tuli talle vastu ja küsis: «Kuule, vanamees, kust meile majja kogu see rikkus on tulnud? Kõik kirstud ja sahvrid on ääreni täis, aga keegi ei ole seda siia toomas käinud, ja ma ei tea, kuidas see kõik meile sattus?» Mölder ütles: «See kõik on ühelt tundmatult, keda ma metsas kohtasin; ta lubas mulle kõiksugu varandust, aga lubasin talle selle, mis on mul veski taga – me võime ju selle suure õunapuu ära anda.» «Oo, vanamees,» hüüdis õudusega möldriemand, «see oli ju vanakurat ise! Ta ei rääkinud mitte õunapuust, vaid meie tütrekesest, tema oli ju veski taga ja pühkis õue.»

Möldri tütar oli aga imeilus ja pealegi tagasihoidlik. Saabus päev, mil vanakurat oli otsustanud ta ära viia. Tüdruk pesi end ilusasti puhtaks ja tõmbas kriidiga enda ümber ringi. Ilmuski vanatühi varakult kohale, aga ei pääsenud kuidagi talle ligi. Ta vihastas ning ütles möldrile: «Ära anna talle vett, et ta enam ei saaks end puhtaks pesta, muidu ei ole mul tema üle mingit võimu.». Mölder kohkus ja täitis käsku. Järgmisel hommikul tuli vanakurat kohale, aga tüdruk pesi käed pisaratega puhtaks, ning need olid täiesti puhtad. Ja jälle ei saanud kurat talle ligi, ja ütles vihaselt möldrile: «Raiu tal käed otsast või muidu ma ei saa tema üle võitu.» Mölder kohkus ja ütles: «Kuidas ma saan oma lihasel lapsel käsi ära raiuda?» Aga kurat ähvardas: «Kui sa seda ei tee, siis viin ma su enda kaasa.» Isa kohkus ja lubas käsku täita, tuli siis tüdruku juurde ja ütles: «Tütreke, kui ma su mõlemat kätt otsast ei raiu, siis viib kurat mind endaga kaasa. Ma kohkusin ja lubasin talle seda teha. Aita mind mu hädas ja anna mulle andeks selle kurja eest, mis ma sulle teen.» «Armas isa,» vastas tüdruk, «tee minuga, mida soovid, mina olen su tütar.» Ja ta sirutas oma käed ning lasi need maha raiuda. Kurat tuli kolmandat korda, kuid tüdruk nuttis nii kaua ja kurvalt, et pisarad pesid ta äraraiutud käed nii puhtaks kui puhtaks. Kurat pidigi taganema, ja ta kaotas tüdruku üle igasuguse võimu.

Mölder ütles tüdrukule: «Tänu sinule sain ma endale nii suure varanduse, ja ma tõotan kogu elu sind hellitada ja su eest hoolitseda.» Aga tütar vastas talle: «Ei, ma ei jää siia, ma tahan siit ära; head inimesed aitavad mind, kui on vaja.» Seejärel palus ta siduda äraraiutud käed endale selga ja vaevalt oli päike tõusnud, kui ta teele asus.

Ta käis päeva otsa, kuni ööni välja ja jõudis lõpuks kuninga aeda ning nägi kuuvalguses, et kõik puud on üle külvatud imepäraste viljadega; aga aeda sisse ta ei pääsenud – aed oli ümbritsetud vallikraaviga. Ta oli käinud juba terve päeva, ta polnud hommikust saadik raasukestki suhu saanud ning teda piinas nälg; ja ta mõtles: «Ah, kui ma vaid pääseksin sellesse aeda ja saaksin seal neid vilju süüa või muidu olen ma kadunud.» Äkki ilmus ta ette valges rüüs neiu, tõkestas tammiga vee ja viis ta kuiva kohta mööda üle. Tüdruk tuli aeda, ja tema järel kõndis neiu. Tüdruk nägi viljapuud viljadega, need olid hõrgutavad pirnid, aga nad kõik olid loetud. Ta astus ligi ja sõi puu otsast ühe pirni, et nälga vaigistada. Aednik nägi aga tüdrukut, kuid et temaga oli kaasas neiu, siis ta kohkus, et see on tont ega öelnud talle sõnagi, ei karjunud ta peale ega rääkinud temaga. Tüdruk sõi pirni ära, sai kõhu täis ja läks ning peitis end põõsa taha.

Järgmisel hommikul tuli kuningas, kelle oma see aed oli, ja hakkas vilju üle lugema ning nägi – üks pirn oli puudu, ja ta küsis aedniku käest, kus see on, seda puu all pole, tähendab on kuskile kadunud. Aednik vastas talle: «Eelmisel öösel käis siin tont, see oli ilma käteta, ja hammustas pirni puu otsast ära.» Kuningas küsis: «Aga kuidas ta vallikraavist üle sai? Ja kuhu ta kadus, kui oli pirni ära söönud?» Aednik vastas: «Keegi lumivalges rüüs tõkestas tammiga vee, et tont üle vallikraavi saaks. Ma juba arvasin, et kas see pole mitte ingel, ja kartsin teda hüüda ja küsida. Kui tont oli pirni ära söönud, kadus ta kuhugi.» Kuningas lausus: «Kui see on nii nagu sa räägid, siis ma jään täna öösel koos sinuga valvesse.» Kui pimedaks läks, tuli kuningas aeda ja tõi endaga kaasa preestri, et see tondiga kõneleks. Kõik kolm istusid puu alla ja hakkasid valvama. Keskööl tuli tüdruk põõsa tagant välja, astus puu juurde ja sõi jälle sealt ühe pirni ära. Siis tuli preester ja küsis: «Kas sind on Jumal saatnud või oled sa tavaline inimene? Kas sa oled vaim, või kes sa oled?» Tüdruk vastas: «Ma pole üldsegi vaim, vaid kõigi poolt hüljatud tüdruk.» «Kui sa oled kõigi poolt hüljatud,» lausus kuningas, «siis mina sind ei jäta.» Ja ta viis tüdruku kuningalossi. Aga kuna tüdruk oli kenakene ja tagasihoidlik, siis kuningas armus temasse ja käskis talle teha hõbedased käed ja võttis ta endale naiseks.

Möödus aasta ja kuningas pidi sõtta minema, ning ta jättis noore kuninganna oma ema hoolde ja ütles: «Kui ta sünnitama hakkab, siis hoolitsege tema eest nagu kord ja kohus ning saatke mulle kohe kiri.» Ja sünnitaski kuninganna toreda poja. Ema kirjutas kuningale teate ja saatis käskjala rõõmusõnumiga teele. Aga käskjalg heitis teel olles oja äärde puhkama ja jäi seal väsinuna magama. Kohe ilmus kohale kurat, kes tahtis lahkele kuningannale kogu aeg kurja teha, ja vahetas kirja ära. Nüüd oli selles kirjutatud, et kuninganna olla sünnitanud koletise. Kuningas luges kirja läbi, kohkus, muutus väga kurvaks, aga kirjutas siiski vastuseks, et kuninganna eest korralikult hoolt kantaks ja teda hoitaks, kuni ta ise koju tuleb. Käskjalg asus kirjaga tagasiteele, aga heitis teel olles puhkama selsamal kohal ja jäi magama. Jälle ilmus kurat välja ning pani talle tasku teise kirja, milles oli kirjutatud, et kuninganna tuleb koos lapsega tappa. Vana kuninganna sai kirja kätte ja kohkus, aga ei jäänud kirja uskuma, vaid kirjutas veel kord kuningale, kuid ei saanud vastust, sest kurat sokutas iga kord käskjalale vale kirja asemele, ning viimases kirjas oli öeldud, et käsu täitmise märgiks saadetagu talle kuninganna keel ja silmad. Vana kuninganna puhkes nutma, et peab süütut verd valama, ning käskis öösel tuua emapõdra, lõikas sellelt keele ja torkas välja silmad ning peitis need ära. Aga noorele kuningannale ütles: «Ma ei suuda lasta sind tappa, nagu käskis kuningas, aga kauemaks sa siia jääda ei tohi. Võta oma laps ja mine, kuhu tahad, ja tagasi ära tule.» Ta sidus kuningannale lapse selga ja vaene naine lahkus nutetud silmadega lossist. Kuninganna jõudis pimedasse ja süngesse metsa, laskus põlvili ja hakkas Jumalat paluma.

Äkki ilmus välja ingel ja viis ta mingi onni juurde, ja selle külge oli löödud väike tahvel: «Siin elavad kõik vabalt.» Onnist astus välja lumivalge neiu ning ütles: «Tere tulemast, kuninganna,» ja viis ta majja. Siis sidus tal seljast poisikese, pani selle talle rinnale, et kuninganna talle süüa annaks, ning sättis ta magama kenale asemele. Ja vaene naine küsis: «Millest sa tead, et ma olen kuninganna?» Valge neiu vastas: «Ma olen Jumala ingel ja mind on saadetud sind ja su lapsukest kaitsma.» Kuninganna elas onnis seitse aastat, ja tema eest hoolitseti seal hästi, ja ta usinuse ning headuse tõttu kasvasid talle käed jälle külge.

Lõpuks saabus kuningas sõjaretkelt jälle koju, ja kõigepealt soovis ta näha oma naist ja last. Vana kuninganna puhkes nutma ja ütles: «Sina, kuri inimene, miks kirjutasid sa mulle, et ma hukkaksin kaks süütut hingekest?» Ja ta näitas kuningale kaht kirja, mille kurat oli võltsinud, ja lisas: «Ma tegin nii nagu sa käskisid,» ja näitas talle emapõdra keelt ja silmi. Kuningas valas oma naise ja poja pärast kibedaid pisaraid, ka vanal emal hakkas hale tema pärast ja ta ütles:

«Rahune, mu poeg, ta on elus. Ma käskisin salaja tappa emapõdra ja hoidsin tõendina alles tema silmad ja keele, aga sinu naisele sidusin ma selga ta lapse ja käskisin tal laia ilma minna, kuhu vaid jalad viivad, ja võtsin talt tõotuse koju mitte kunagi tagasi tulla, kuna sa olid tema peale nii vihane.» Ja kuningas lausus: «Ma käin läbi kõik kohad, kus tahes on sinine taevas, ei söö ega joo enne, kui olen leidnud oma armsa naise ja lapse, kui nad veel hukka pole saanud või nälga surnud.» Kuningas asuski teele ja rändas pea seitse aastat otsides neid kõikjalt – orgudes ja mäekurudes, aga ei leidnud neid ning arvas, et nad on hukka saanud. Ta ei söönud ega joonud selle aja jooksul kordagi, kuid lootus andis talle jõudu.

Lõpuks sattus ta paksus metsas väikese onni peale, ja sellele oli löödud tahvel: «Siin elavad kõik vabalt.» Onnist tuli välja valge neiu, võttis tal käest, viis onni ja ütles: «Tere tulemast, mu kuningas,» ja küsis, kust ta tuleb. Kuningas vastas: «Varsti saab juba seitse aastat, kui ma ilmas ringi rändan, otsin oma naist ja last, aga ei leia neid kusagilt.» Ingel pakkus talle süüa ja juua, kuid kuningas keeldus ja palus luba vaid veidi jalgu puhata. Ja ta heitiski magama ning kattis näo rätikuga. Ingel läks tuppa, kus istus kuninganna oma pojaga ja ütles talle: «Tule ja võta oma laps, sinu mees on siin.» Kuninganna astus tuppa, kus kuningas puhkas ja kuninga näolt kukkus rätik. Ja kuninganna ütles: «Poeg, tõsta oma isa rätik üles ja pane talle see näole tagasi.» Laps võttis rätiku ja kattis sellega isa näo. Kuningas kuulis seda läbi une ja viskas rätiku maha. Ja poiss ütles kärsitult: «Armas emake, kuidas ma saan katta näo oma isal, kui mul teda pole kunagi olnudki? Sa ju ütlesid mulle, et mu isa on taevas. Seda võõrast meest ma ei tunne. Ta pole mulle mingi isa.» Kuningas kuulis seda, tõusis üles ja küsis, kes ta seesugune on. Ja kuninganna vastas: «Ma olen su naine, ja see on su poeg.» Ja kuningas nägi, et ta käsi liigutas ja sõnas: «Minu naisel olid hõbedased käed.» Aga naine vastas: «Käed kasvasid mul Jumala tahtel uuesti külge.» Siis astus tuppa ingel, tõi hõbedased käed ja näitas neid kuningale. Ja alles jäi kuningas uskuma, et need on tema armas naine ja ta kallis poeg. Ta suudles neid, oli rõõmus ja lausus: «Nagu raske kivi oleks mul südamelt langenud.» Lahke ingel andis neile kõigile veel süüa ja nad asusid koduteele oma vana ema juurde. Kõikjal valitses suur rõõm, kuningas ja kuninganna pidasid aga veel korra maha pulmapeo ja elasid õnnelikult kuni õndsa surmani.