SISSEJUHATUS

Võib-olla olete kuulnud ütlust: „Elu algab tegelikult neljakümneselt, enne seda teete vaid uurimistööd“. Selles kirjatükis räägimegi sellest, mis saab siis, kui uurimistöö etapp läbitud. Räägime elust keskeas ja pärast seda, räägime eneseotsingutest ja iseendaks saamisest, räägime hingest ja tähenduse otsimisest.

Psühhoterapeudi ja jungiaanliku psühhoanalüütikuna näen nii töös, isiklikus elus, laiemas tutvusringkonnas kui meedias ikka ja jälle, kuidas kolmekümnendate teises pooles või neljakümnendates jõuab inimese elus kätte aeg, kus vana viisi edasi minna tundub mõttetu, igav ning mittetöötav. Lapsed on selleks ajaks sageli juba vanuses, kus nad meid enam nii palju ei vaja, tööelus on juba mingid valikud tehtud ning läbi proovitud, heal juhul oleme isegi midagi saavutanud või, vastupidi, oleme läbi põlenud. Ümberringi inimesed muutuvad, lahutavad ja leiavad uusi kaaslasi, käivad sütel kõndimas ning tantrakursustel. Hinge poeb tühjus, igatsus, kurbus, viha, küsimus, kas see siis ongi kõik.

Tasapisi hiilib meisse teadmine ja tunnetus, et elu ei ole igavene ning meie ressurss on piiratud. Tahes tahtmata tekib küsimus, kes ma olen ja mida ma sellelt elult veel soovin? Kas ja mida mul on ka teistele pakkuda? Kuidas ma oma elu kasutan?

Tuntud Šveitsi psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung rõhutab väga inimese elu teise poole olulisust ning räägib individuatsiooniprotsessist kui inimelu kesksest ülesandest[1]. Selles artiklis räägingi elu keskpaiga ning teise poole väljakutsetest individuatsiooni võtmes. Individuatsioon lühidalt kokkuvõetuna tähendab iseendaks saamise protsessi ning selle peamiseks mootoriks on küsimus „Kes ma olen? Kes MINA olen?“

Kui elu esimeses pooles tegeleb inimene peamiselt väliste rollidega ning nende õppimisega – mina kui kellegi laps, õde, vend, õpilane, sõber, kaaslane, kolleeg aga ka armastaja, abikaasa, vanem, siis elu teises pooles pöördub tähelepanu sissepoole ning me üritame mõista, mis on minu isiksuse tuum, mida ma tegelikult tahan, mis mulle tegelikult rahulolu valmistab. Vähem oluliseks muutub väline tunnustus ning välistele ootustele vastamine.

Iseenda otsimine on loomulik vajadus, mis ei vaja käivitamiseks välist stimulatsiooni, kuid siiski annab sageli sügavate eneseotsingute käivitumisele tõuke mingi kriis, kas sisemine või väline. Näiteks niinimetatud „tühja pesa sündroom“, kus lapsed iseseisvuvad ning tekib uus olukord, kus peame hakkama mõtlema iseenda ja oma suhete üle. Samuti võivad eneseotsinguid käivitada konfliktid nii enda sees kui välistes suhetes, suhete purunemised, petmised, kõikvõimalikud sõltuvusprobleemid nagu näiteks alkohol, meelemürgid, aga ka töö, söök, seks. Samuti on vaimse tervise kõige tavalisemad probleemid nagu ärevus või depressioon põhjuseks, miks juurelda selle üle, kas elu, mida ma elan, on tegelikult selline nagu ma tahan, et ta oleks. Ebameeldiva ja ebamugavana, isegi valusana tajutav olukord võib olla tegelikkuses tõukelauaks meie isiklikule arengule. Kui me võtame selle väljakutse vastu. Mõnikord, ja tegelikult üldse mitte nii harva, jääb see väljakutse vastu võtmata ning inimene põgeneb. Põgeneb noorusest kramplikult kinnihoidmisesse, sõltuvuskäitumistesse, töösse ja saavutustesse, ideoloogilisse fanatismi, armukeste pidamisse, pinnapealsesse eneseotsingusse. Jah, ka eneseotsingud võivad olla üks põgenemise vorm. Käies kursuselt kursusele, valgustudes siin ja seal, kuid samas kannatust ja valu vältides võib ka näiliselt „arenenud“ inimene olla tegelikult ebaküps ning kaitsemehhanismide kütkes.

Kannatus ja valu ning selle talumise võime tundub olevat psühholoogilise ja vaimse küpsemise oluline eeldus. Ilma kannatuseta on inimene ebateadlik, lapsik ja sõltuv. Ta on pealispinnaline. Jällegi, tsiteerides Jungi ei saa õnnelik elu olla ilma pimeduseta ning sõna „õnnelik“ kaotaks oma tähenduse, kui seda ei tasakaalustaks kurbus[2]. „Ükski puu ei saa kasvada taevani ilma, et tema juured ulatuks põrgusse.“[3] 

PSÜÜHE STRUKTUUR, TEADVUS JA ALATEADVUS

Räägime lähemalt, mis on individuatsioon ning kuidas me analüütilises psühholoogias inimese olemust ja arengut mõistame.

Individuatsiooni eesmärgiks on õppida tundma meie erinevaid osasid, neid väljendada ja harmoniseerida. See on ainulaadseksisiksuseks kasvamise protsess. See tähistab sisemiselt terviklikuks saamist, oma tõelise loomuse avastamist.

Selleks, et psühholoogilises mõttes terviklikuks saamisest paremini rääkida, tegin skeemi, mis piltlikustab süvapsühholoogilise arusaama, millest inimese psüühika koosneb.

Analüütiline psühholoogia peab teadvuse kõrval väga oluliseks ka alateadvust. Meie teadliku osa keskmeks võib pidada ego. Kuid meie isiksusel on tegelikult suurem kese, mida võib nimetada Selfiks, Iseks või Kõrgemaks Minaks. Kuna ma olen harjunud rääkima Selfist, siis kasutan edaspidi seda terminit.

Keskmine joon skeemil eristab meie teadvustatud osa ning teadvustamata, alateadlikku osa. Teadvuses on see, kuidas me endast mõtleme ja mida endast teame, seal on autobiograafiline mälu, aga ka näiteks väärtused, teadvustatud soovid, tahtmised ja unistused jms. Teadvuse kese on ego, mis on organiseeribki kõike, mida teadvus sisaldab. Veidi hiljem räägin egost pikemalt.

Alateadvuses on lihtsustatult öeldes kõik, millest me ei ole teadlikud. Alateadvuses paiknevad arhetüübid ehk inimkogemusega kaasas käivad üldistatud mustrid mingite elu tüüpsuhete ja olukordade kohta, näiteks sisemise lapse arhetüüp, vana tark mees või naine, nõid, trikster jne. Alateadvuses on ka isiklikud kompleksid, unustatud mälu, asjad, mille oleme endas maha surunud jms.

Kollektiivne alateadvus on see osa psüühest, mida saab individuaalsest alateadvusest eristada fakti järgi, et selle olemasolu ei sõltu isiklikust kogemusest. See on eelsoodumus või potentsiaal maailma kogemiseks ja sellele reageerimiseks samal viisil meie esivanematega või ka teiste inimestega.

Kogu meie isiksuse juhtprintsiibiks on Self, kuigi me ise kipume arvama, et ego on see, mis meid juhib ja kontrollib. Siiski on meie sügavam kese Self ning liikumine selle meie sügavama keskme osundatud suuna poole ongi individuatsioon. See on suundumine isiksuse kõigi loomulike elementide avaldumise poole. Kui ma ütlen „Selfi osundatud suuna poole“, siis võib tekkida küsimus, kuidas Self siis meile osundab, kuhu suunas on õige liikuda. Teoreetiliselt ütleme, et ego ja Self peavad olema omavahel dialoogis, mis lihtsamalt öelduna tähendab seda, et me peame panema tähele ja arvestama signaale, mida saame alateadvuselt. Need signaalid võivad näiteks olla nö kõhutunne või intuitsioon, unenäod, tähenduslikud kokkusattumused ehk sünkroonsused, aga ka näiteks keha poolt väljendatav - kuidas meie keha end mingis olukorras tunneb, kas tekib valu, pinge või isegi haigus.

Individuatsiooniprotsessis, Selfi juhtimisel, hakkavad meis esile kerkima ka need meie olulised omadused, mis on seni olnud tõrjutud või välja arendamata. Kui me elu esimeses pooles õpime seda, kuidas sotsiaalselt ja oma rollidega toime tulla, siis selles protsessis sotsiaalsed normid, ootused, väärtused ja olud soodustavad teatud omaduste väljaarendamist ja avaldumist, teised meie omadused, mis on meil potentsiaalina olemas, lükatakse aga tagaplaanile. Nii näiteks võib ekstravertne inimene, kes on läbi elu armastanud palju suhelda ning saanud oma energiat pigem väljastpoolt, muutuda nüüd oluliselt introvertsemaks ning ta ei soovi enam nii palju suhelda. Ja vastupidi, inimene, kes on olnud introvertne, võib nüüd avastada suhtlemise võlu ning leida endas üles sisemise seltskonnalõvi. Või ka paljutäheldatud nähtus, kus elu teises pooles muutuvad mehed „naiselikumaks“ ning mehed „mehelikumaks“, nii lasevad nad lahti oma ühiskonna poolt peale pandud ootustest ja liiguvad enam iseenda loomuse poole.

Üks analüütilise psühholoogia baasuskumusi on see, et vaim, hing ja alateadvus on üldiselt usaldusväärsed ning üritavad pidevalt inimesele abi osutada. Sellest tulenevat käsitleme me problemaatilisi sümptomeid nagu näiteks ängistus, masendus, konfliktid, haigused jms potentsiaalselt kasulikena, kuna nad suunavad inimese tähelepanu teatud ebaharmooniale ja annavad märku millegi muutmise vajadusest. Oluline on iseennast ja oma alateadvust kuulama, nägema ja mõistma õppida ning võtta vastu teateid, mida meie alateadvus meile saadab. See ongi kontakt iseendaga, mis on aluseks nii iseenda armastamise ja aktsepteerimise võimele, kui võimele olla sügavamas ja rahuldustpakkuvamas kontaktis ka teiste inimestega sh oma partneri ja lastega ning samuti laiema keskkonna ja ühiskonnaga.

Kui me ei ole kooskõlas sellega, mis me tegelikult oleme, läheb suur osa psüühilisest energiast maskide ja kaitsete, ka valede ülalhoidmiseks ning tervenemise energia on mujal ära kasutatud. Sellest järeldub, et millegi muutmine või pigem muutumine ei ole võimalik ilma olemasoleva olukorra aktsepteerimiseta. See ei tähenda, et meile peaks kõik enda juures meeldima, pigem tähendab see endale ausat otsavaatamist ja oma olemusega, ka oma negatiivsete aspektidega rahu tegemist.

Individuatsiooni ehk iseendaks saamise protsess ei lõppe iial täielikult, kuna inimene reageerib pidevalt uutele ja muutuvatele oludele ning peab selleks tegema endas ruumi üha uutele osadele ja mustritele. Me ei saa kunagi „valmis“.

EGO

Lubasin enne, et räägin lähemalt egost.

Ego on niisiis meie teadvustatud poole kese, mille keskmeks on see, mille kohta me ütleme "mina". See on see, kuidas ja kellena me end tajume, see on meie isiksus sellisena nagu me sellest teadlikud oleme ja seda otseselt kogeme.

Teatud mõttes on ego nagu peegel. Ego on vajalik ükskõik mille teadvustamiseks, olgu selleks tunne, mõte, taju või fantaasia. Ego on teatavat laadi peegel, milles psüühe end näeb ning saab seeläbi enesest teadlikuks. Millisel määral ego meis toimuvat märkab ja peegeldab, iseloomustab seda, kui palju seda sisu võib lugeda teadvustatuks. Vähe märkava ja peegeldava ego puhul jääb suur osa meist, meie tungidest ning motivatsioonidest alateadvusesse ning need juhivad meid sealtkaudu[4].

Kuigi ego on isekuse (ego-ismi) kese, on ta tegelikult ka altruismi kese. Iseenesest on ego neutraalne, mitte halb asi nagu see kõnekeeles sageli on. Ego on inimese psühholoogilise elu vajalik osa. Ego on see, mis eristab üht inimindiviidi teistest. Ego on otsustamise ja vaba tahte asukoht.

Ego valib, millele me keskendume ja annab teadlikult käitumisele sihipärasuse ja suuna. Me võime rääkida ka tugevast ja nõrgast egost. Tugev ego suudab omandada ja tahtlikult liigutada väga suurt teadvuse sisu, ta suudab toime tulla emotsioonide ning muude sisemiste protsessidega. Nõrk ego ei suuda seda eriti ning allub lihtsamalt impulssidele ja emotsionaalsetele reaktsioonidele. Nõrk ego laseb end kergesti kõrvale kallutada, mille tagajärjel puudub teadvusel fookus ja järjepidev motivatsioon. On oluline aga märkida, et tugevat ego ei saa segamini ajada rigiidse ja paindumatu egoga. Tugev ego on paindlik ning kohanemisvõimeline[5].

Ego panevad kasvama ja arenema kokkupõrgeteks nimetatud nähtused - konflikt, mure, ahastus, lein ja kannatus. Mõõdukas konflikt keskkonnaga ja teatav frustratsioon või pinge on parimad tingimused ego kasvuks ning meie kui terviku kasvuks ja arenguks.

Kokkupõrked võivad aga olla ka katastroofilised ja tekitada psüühikale tõsist kahju. Sellisel juhul ei saa ego jõudu juurde, vaid saab pigem vigastada ning sedavõrd tõsise trauma, et edasine toimimine on häiritud. Nii näiteks võib lapseea väärkohtlemine lõhkuda meid kirjeldamatul viisil ning jätta elukestvad haavad ja armid. Kusjuures kognitiivselt võib ego olla suuteline normaalselt funktsioneerima, aga tema vähem teadvustatud osades põhjustavad tormilised emotsioonid ja siduva struktuuri puudumine psüühilisi probleeme. Selline ego on habras ja ülemäära kaitsepositsioonil. Stressi tingimustes puruneb selline ego sageli piltlikult öeldes kildudeks, kaldudes seetõttu rakendama primitiivseid (ent väga võimsaid) kaitsemehhanisme, et ehitada enda ja maailma vahele kaitsevalle ja kaitsta psüühikat võimalike sissetungide ja kahjustuste eest. Sellised inimesed ei suuda teisi ja maailma usaldada.

Ego moodustab aga vaid väikese osa palju suuremast psühholoogilisest maailmast, nii nagu Maa moodustab väikese osa päikesesüsteemist. Samamoodi nagu Maa tiirleb ümber Päikese, tiirleb ego Selfi ümber.

SELF

Self on enam kui inimese subjektiivsus, see on laiem, kui me tajume „minana“. Self on transendentne st see on psüühiline funktsioon, mis tekib alateadvuse ja teadvuse vahelisest pingest ning mis loob energiat ning viib arengule. See on universaalne kõiges peituv arhetüüpne muster, mis on seotud asjade korrastatusega[6].

Psüühe terviklikkus tekib siis, kui Self teadvustatuses realiseerub[7]. See ei ole täielikus ulatuses saavutatav, kuna Selfi asustavad polaarsused ning vastandid toodavad igavesti üha uut integreerimist vajavat materjali.

Self väljendub ühtsuse ja terviklikkuse sümbolites nagu mandalates, nelikjaotustes jne. See on meie sees peituv kujutis millestki meist suuremast, see on arhetüüpne kõrgema mina kujutis. Selfi ülesanne näib olevat psüühilise süsteemi koos ning tasakaalus hoidmine. See tasakaal pole mitte staatiline vaid dünaamiline ehk tasakaalu hoidmine pole mitte seisak vaid pidevalt arenev tasakaalustamine ning liikumine.

Selfi avaldumist võime kogeda olukordades, kus tunneme millegi suurema puudutust. Olukordades, kus tunneme end puudutatuna millestki tõeliselt ausast ja ehedast. Võib-olla on seda lihtsam ette kujutada, kui mõtleme oma unenägude peale. Pea igaüks kogeb unenägudes aeg-ajalt millegi suurema ja võimsama puudutust. Sümbolina võib see näiteks olla eriliselt täiuslik või maagilise iseloomuga päike või kuu, või näiteks puu nagu Avatari filmi Emapuu, või mõni maagiline loom, linn, vääriskivi, või ka inimene (vana tark mees või naine, erilise säraga laps). Selfi sümboleid võime kohata kõikjal filmides, kirjanduses, kujutavas kunstis. Näiteks Tähesõdades viidatud Jõud, The Force, on Selfi sümbol. Kui jedi on kontaktis Jõuga, on tal pea üleloomulikud võimed. Samamoodi on ka Selfiga, kui oleme selle jõuga iseendas kontaktis, annab see meile energiat ja väge, me tunneme, et me teeme õiget asja ning järgneme oma elu kutsele.

Igapäevaelus võime Selfi avaldumist näha ka selles, kui palju me suudame hoida vastandeid. Kui suudame inimestes, olukordades, suhetes ja, mis kõige tähtsam, iseendas näha, taluda ja aktsepteerida vastandlikke tundeid, mõtteid ja impulsse, on see märk Selfi funktsiooni avaldumisest. Vastanditeks võivad olla näiteks hea-halb, lähedal-kaugel, mehelik-naiselik, must-valge. Kui me suudame tajuda ja kogeda seda, kuidas me ise, keegi teine või mingi asi või olukord on korraga nii halb kui hea, nii must kui valge, nii rõõmus kui kurb, nii lähedal kui kaugel, nii võõras kui oma, annab see võimaluse kogeda elu mitmekülgsemalt, rikkamalt ja sügavamalt. Kui me raskes olukorras ei torma seda eitama või lahendama vaid suudame selles olukorras olla ning selle aspekte vaagida, vastanditega koos eksisteerida, viib see sageli millegi uue sünnini.

Kui me ei suuda aga vastandeid hoida, kipume me osa tervikust endast välja projitseerima. Mina olen hea, tema halb. Aga võib-olla ka teistpidi, minus on kõik halb, tema on hea. Siit pärineb võõraviha, homofoobia, ideoloogiline fanatism ja muu selline.

PERSONA JA VARI

Siin ongi ehk hea koht edasi liikuda varju mõiste juurde. Analüütilises psühholoogias mõistetakse varju all neid osi iseendast, mis mingil põhjusel meie egoga ei sobi ning mis tõrjutakse alateadvusesse. Need on sageli osad meist, mis meile ei meeldi nagu näiteks kadedus, pahatahtlikkus, loomalikkus. Aga varju võivad sattuda ka positiivsed omadused, kui me neid enda juures näha ei suuda, näiteks tarkus, ilu, headus, loovus.

Varju mõistega käsikäes peame rääkima ka personast. See on see osa meist, mida me näitame teistele. Mask, mille tõmbame ette, et olla aktsepteeritav ja vastu võetud, et sobituda sotsiaalsete normide ja ootustega. Mõningase liialdusega võib öelda, et persona on see, kes inimene tegelikult ei ole, vähemalt mitte täielikult, vaid see, kelleks tema ja teised inimesed teda peavad[8].

Kui persona on see, keda me teistele tahame näidata, siis oma varju ei taha me ei ise näha ega seda teistele näidata. Vari ja persona on klassikaline alamisiksuste ja vastandite paar, mis paiknevad psüühes ego polaarsustena[9]. Näitena võib siia tuua kuulsa paari kirjandusest Dr Jekyll ja Mr Hyde või lähemalt näiteks Nukitsamehe raamatust või filmist ilusa päikesepaistelise, kõiki aktsepteeriva suurpere (persona) ja metsas elava nõiapere (vari).

Kuidas vari ja persona tekivad? Lapsepõlves õpime seda, mis on “hea” ja mis “halb”. Pere ja ühiskond õpetavad meile sotsiaalseid rolle, kollektiivseid norme. Selle väljaõppe käigus formeeruvad nii persona kui ka vari, mis mõlemad on väliskeskkonnaga kohanemiseks olulised struktuurid. Neid mõlemaid on meil vaja, kuid nad peavad olema meie käsutuses, mitte meid valitsema.

Kuidas võiks persona meid valitseda? Me võime personat ette kujutada kui meie riideid, mis aitavad kaitsta ja näida (näiteks ülikond, mis tekitab lihtsasti illusiooni tõsiseltvõetavusest ja väärikusest ning mõnikord on meil seda kuvandit vaja); aga meil peab olema võimalik neid riideid ka millegi mugavama vastu vahetada või siis mõnikord täiesti alasti olla. Kui meie riided kleepuvad meie külge ja näivad asendavat meie nahka, oleme me maskiga identifitseerunud. Selline eksistents on tühi, kõle ja masinlik ning teeb meid nii psühholoogiliselt kui kehaliselt haigeks[10].

Kuidas vari võib meie üle valitseda? Kui inimene ei suuda näha ega tunnistada oma varju, siis ta surub selle endas maha. Ühelt poolt võtab millegi maha surumine või represseerimine palju energiat ning inimene kaotab elujõu, teiselt poolt aga pole millegi täielik mahasurumine enamasti võimalik ning varem või hiljem hakkab vari väljenduma nö nurga tagant ja olukordades, kus meil puudub selle üle kontroll. Nii võib see näiteks avalduda juba mainitud projektsioonides (näeme teiste silmas pindu, enda silmas palki ei näe ning süüdistame teisi kõikvõimalikes endale kuuluvates pahategudes ja -omadustes), varju võime kohataootamatutes ja käest ära minevates konfliktsetes olukordades, kohutavas raevus, depressioonis, väsimuses, tujutuses, psühhosomaatilistes haigustes, õnnetustes, võimetuses naudinguid tunda jne.

Vari sisaldab inimese baasilist loomalikku olemust. Inimene, kes surub alla oma loomuse loomaliku poole võib küll muutuda väga tsiviliseerituks, kuid seda spontaansuse, loovuse, tugevate emotsioonide ja sügava mõistmise vähendamise hinnaga[11].

Kui me räägime iseendaks saamise teekonnast, siis on oma persona ja varju tundmine selle teekonna hädavajalik vahepeatus. Persona puhul võiks areng olla pigem sinnapoole, et julgeksime avalikult näidata rohkem oma tegelikku olemust, olla ausamad ja ehedamad. Aga ega me ilma personata tegelikult ka ei saa. Teatud olukordades peame me sobituma keskkonnaga, sellisel puhul ongi vajalik meie võimekus vajadusel sobiv mask või riietus kasutusele võtta, aga see ka õigel ajal ära võtta ning kappi oma aega ootama panna. Hea oleks, kui meie oleks otsustajad, kuidas ja millist personat kasutada, selle asemel et me identifitseeruksime oma rollidega ning need valitseksid meid.

Varju puhul on oluline oma varjust teadlik olemine ning sellega suhestumine. Varjus võib olla väga palju energiat ning loovat potentsiaali. Me kõik teame lugu kahest hundist ja nende toitmisest. Lugu kõlab nii: „Üks vana indiaanlane õpetas lapselast:“Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, vale, armukadedus… jne), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus… jne)“. Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis:“ Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?“ Vanaisa naeratas: „Alati võidab see hunt, keda sa toidad“. See on tore lugu, kuid varjust rääkides võiks seda lugu pisut modifitseerida. Seda kurja hunti ei saa jätta nälga, ta läheb väga metsikuks, pureb teda hoidvad sidemed läbi ning ründab meid või siis jookseb ära ja jätab meid ilma vajalikust agressioonist, millega elus muutusi läbi viia või oma piire kaitsta. Me peame seda hunti samuti toitma, temaga suhtlema õppima ning saavutama olukorra, kus ta töötab meie heaks.

KOKKUVÕTTEKS

Selle kirjatüki kokkuvõtteks ütleksin, et eksistentsiaalsed küsimused ja kriisid, mis enamikku meist keskea kandis tabavad, on kutse. Kutse millegi muutmiseks, kutse uuteks algusteks ja uuteks perspektiivideks. Elu piiratuse ja surma taju annab elule ja kogemusele väärtuse ning tahes-tahtmata peame mõtlema, kuidas me endale antud elu kasutame. Kas julgeme oma potentsiaali otsida ja rakendada või tiksume lihtsalt, või mitte nii väga lihtsalt, maha.

Kui võtame kutse vastu, on see individuatsiooni teekond, iseendaks saamise teekond. See on eristumine massist ning sotsiaalsetest rollidest leidmaks üles enda unikaalne loomus ning selle jõud.

Kuidas ma saan kaasa aidata oma individuatsiooniprotsessi edenemisele? Eelkõige eeldab see enese üle mõtlemist, aga ka elus sügavuti osalemist ning riskide võtmist. Peame julgema näidata välja oma ehedaid tundeid, isegi siis kui on oht tõrjutud saada. Peame julgema võtta riske siis, kui enese vaatamine ja näitamine on hirmutav. Peame olema valmis olema koos oma tunnetega, ka kõige valusamatega. Ja kuigi individuatsiooniprotsess leiab aset ka üksi olles, on suhted suurepäraseks allikaks, kus saame enda peegeldusi näha ja mõista püüda. Sageli on teise, peegeldava inimese, olemasolu suureks boonuseks. See inimene võib olla nii sõber, elukaaslane kui terapeut.

Heatahtlik uudishimu iseenda vastu on kõige parem hoiak, mis meid sellel teekonnal toetab.

Mis siis saab, kui me ei võta vastu väljakutset oma elu teises pooles tähelepanu sissepoole pöörata ning end tundma õppida? Sellele võiks vastata Carl Gustav Jungi ütlusega, et seni, kui sa ei teadvusta teadvustamatut, juhib see su elu ning sa pead seda saatuseks[12].

Analüütiline psühholoogia ei sea eesmärgiks mitte õnne vaid tähendusega elu.

Illustratsioon C. G. Jungi Punasest raamatust

[1] C. G. Jung. Collected Works. 9/1

[2] C. G. Jung, C.G. Jung Speaking, Lk 451-452.

[3] C. G. Jung, Aion, par 78. 

[4] M. Stein. Jungi hingeatlas.

[5] M. Stein. Jungi hingeatlas.

[6] M. Stein. Jungi hingeatlas.

[7] C. G. Jung. Aion.

[8] C. G. Jung. Concerning Rebirth. CW 9i, par. 221.

[9] M. Stein. Jungi hingeatlas

[10] Whitmont, E.C. The Symbolic Quest: Basic Concepts of Analytical Psychology.

[11] Hall, C.S. ja Nordby, V.J. Sissejuhatus Jungi Psühholoogiasse.  

[12] C. G. Jung, Aion, Christ: A Symbol of the Self, Para 12