Jung oli kogu läbi oma elu huvitatud nn anomaalsetest nähtustest ning omas nendega ka otsest kokkupuudet. Oma raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” räägib ta nii mõnestki sellisest juhtumist. Kõige esimene teadaolev kokkupuude paranormaalse nähtusega, millest meil on kirjalik jälg, toimus siis, kui Carl Gustav oli 7 või 8. Ta räägib sellest nii: „Minu vanemad magasid eraldi. Mina magasin isa toas. Ema toa uksest hoovas midagi hirmuäratavat. Ema oli õhtuti õudne ja salapärane. Ühel ööl nägin ma tema toauksest väljumas ähmaselt kiirgavat, ebamäärast kuju, kelle pea oli kaela otsast ära ja hõljus tema eel nagu väike kuu. Otsekohe tekkis uus pea, mis samuti hõljudes eraldus. See protsess kordus kuus kuni seitse korda.“ (MDR lk 28).

Kui Jung oli 23 ja õppis arstiteaduskonnas, toimusid intsidendid lõhkeva laua ja plahvatava noaga. Jung oli sel perioodil valiku ees, ta pidi spetsialiseeruma ning ta kaalus kirurgia ja sisehaiguste vahel. Ta jutustab sellest nii: “Ent suvisel õppevaheajal juhtus midagi, millel oli määratud mulle kõige sügavamat mõju avaldada. Istusin ühel päeval oma töötoas ja tudeerisin õpperaamatuid. Kõrvaltoas, mille uks oli poolenisti lahti, istus minu ema ja kudus. See oli meie söögituba, kus seisis ümmargune pähklipuust söögilaud. See pärines minu isapoolse vanaema kaasavara hulgast ja oli tollal juba seitsekümmend aastat vana. Minu ema istus akna all, lauast umbes meetri kaugusel. Minu õde oli koolis ja teenijatüdruk köögis. Äkitselt käis raksatus. Ma hüppasin püsti ja tõttasin kõrvaltuppa, kust ma olin kuulnud seda raksatust. Minu ema istus jahmunult oma tugitoolis, kudumistöö oli ta käte vahelt maha kukkunud. Ta ütles kogeldes: „Mis... mis on juhtunud? See oli just siinsamas!" - ja silmitses lauda. Lauaplaat oli keskelt täies pikkuses lõhki, aga mitte liimitud kohalt, vaid läbikasvanud puidu kohalt. Ma olin keeletu. Kuidas võis midagi niisugust juhtuda? Tihedasti läbikasvanud pähklipuust laud, mis oli seitsekümmend aastat kuivanud ja nüüd ühel suvepäeval jookseb meie tavalisest kõrgema suhtelise õhuniiskuse juures sellesse järsku pragu sisse? Kui laud oleks seisnud külmal kuival talvepäeval kuuma pliidi kõrval, oleks sellest veel võinud aru saada? Mis võis küll olla sellise plahvatuse põhjuseks, mis võis küll seda tingida? Küll juhtub ikka erakordseid asju, mõtlesin ma. Minu ema vangutas pead ja ütles mulle oma number 2 häälega: „Jah, jah, see tähendab midagi." See avaldas mulle tahtmatult suurt mõju ja ma vihastas enda peale kõige rohkem seepärast, et mul polnud midagi ütelda.

Umbes kahe nädala pärast tulin ma õhtul kell kuus koju ja leidsin kogu majarahva, see tähendab minu ema, minu neljateistaastase õe ja teenijatüdruku, suures ärevuses olevat. Umbes tunni aja eest oli kõlanud taas kõrvulukustav raksatus. Kuid seekord polnud enam tegemist juba kahjustatud lauaga, vaid kõmakas oli tulnud puhveti poolt, mis oli 19. sajandi algusest pärit raske mööblitükk. Nad olid juba kõikjalt otsinud. kuid polnud kusagil pragu leidnud.

Ma hakkasin otsekohe puhvetit ja selle ümbrust läbi otsima, kuid tulemuseta. Seejärel avasin puhveti ja pöörasin pahupidi selle sisemuse. Laekast, milles asus leivakorv, leidsin ma leivapätsi ja selle kõrval leivanoa, mille tera oli mitmeks tükiks purunenud. Noapide lebas neljakandilise korvi ühes nurgas, ja kolmes ülejäänud nurgas leidus noateratükke. Nuga oli veel kella nelja ajal kohvijoomisel kasutatud ja pärast seda ära pandud. Sellest peale polnud keegi enam puhveti juures käinud.

Järgmisel päeval läksin ma selle purustatud noaga linna ühe parima valutööde asjatundja juurde. Ta silmitses läbi luubi neid murrukohti ja vangutas pead. See nuga," ütles ta, „on igati korras. Teras on ilma vigadeta. Keegi on noa tükkideks murdnud. Seda võidi näiteks nõnda teha, et nuga pisteti laekaserva vahele ja murti puruks. See on hea teras. Või noal lasti suurest kõrgusest kivile kukkuda. Mingi asi ei saa niimoodi puruneda. Selle noaga on midagi tehtud.” (MDR lk 105)

Need sündmused intrigeerisid Jungi väga. Mõni nädal hiljem sai ta oma sugulaselt teada, et nad olid juba mõnda aega tegelenud lauakeerutamisega ja et neil on noor, 15-aastane meedium. Jung hakkas käima igalaupäevaõhtustel spiritistlikel seanssidel, millest ta hiljem kirjutas oma doktoritöö “Zur Psychologie und Pathologie sogenannter occulter Phänomene” (Niinimetatud okultsete fenomenide psühholoogia ja patoloogia). Ütlemata on veel, need sündmused viisid valikuni, kus spetsialiseerumiseks sai psühhiaatria. Võiks isegi öelda, et just tänu nendele anomaalsetele nähtustele sai maailm kogeda Jungi panust sellisena nagu me seda täna teame.

Edasi, 1909, kui Jung oli parajasti Freudil Viinis külas, toimus samuti midagi raskestiseletatavat. “Mulle pakkus huvi kuulda Freudi vaateid eeltunnetusest (ettenägemisest) ja parapsühholoogia kohta tervikuna. Kui ma teda 1909. aastal Viinis külastasin, küsisin ma temalt, mida ta nendest asjadest arvab. Oma materialistlikust eelarvamusest lähtudes kuulutas ta kogu selle küsimustekompleksi absurdseks ja tugines seejuures nii pinnapealsele positivismile, et ma pidin end tagasi hoidma, et talle mitte liiga valusalt vastu hakata. Möödusid veel mõned aastad, kuni Freud tunnustas parapsühholoogia tõsidust ja „okultsete" fenomenide faktilisust.

Ent sellal kui Freud oma argumente esitas, valdas mind kummaline tundmus. Mulle näis, nagu koosneks minu vahelihas rauast ja muutukshõõguvaks; see isegi helendas nagu mingi võlv. Ja sellel silmapilgul käis selline mürtsatus raamatukapis, mis vahetult meie kõrval seisis, et me mõlemad kohutavalt ehmusime. Me arvasime, et kapp kukub meile kaela. Ma ütlesin Freudile: „See on niinimetatud katalüütiline eksteriorisatsiooninähtus.

„Ah," ütles ta, see on ju täielik mõttetus!"

„Sugugi mitte," kostsin ma, „te eksite, härra professor. Ja selle tõestuseks, et mul on õigus, ennustan ma nüüd, et kohe järgneb veel üks mürtsatus!" Ning tõepoolest: vaevalt olin ma need sõnad lausunud, kui kapis käis samasugune mürtsatus!

Ma ei mõista veel praegugi, kust ma võtsin selle kindluse. Kuid ma teadsin täiesti kindlalt, et mürtsatus kordub. Freud vaatas mulle kohkunult otsa. Ma ei tea, mida ta mõtles või mida ta minus nägi! Igal juhul äratas see intsident temas umbusaldust minu vastu, ja mul oli tunne, et ma olin talle kuidagi liiga teinud. Ma ei rääkinud temaga enam kunagi nendest asjadest.” (MDR lk 147). Tagantjärele võib öelda, et sel ajal oli kogunemas pinge, mis mõne aja pärast viis leppimatu tülini kahe originaalse mõtleja vahel.

Taolisi sündmusi Jungi elus oli teisigi, siinkohal piirdun nendega, kuid mainin linnulennul Jungi isiksusi nr 1 ja nr 2, prohvetlikke nägemusi I Maailmasõja künnisel, füüsilise kogemusena patsiendi enesetapu tunnetamist kauge maa tagant, teatud ajaperioodil mitmete pereliikmete poolt nähtud kummitusi, mis kadusid, kui Jung hakkas kirjutama teost Septem Sermones ad Mortuos jne. Ning lisaks kogu Punase raamatu kirjutamise protsess.

See, mida soovin öelda, on see, et Jung oli avatud märkama, vaatlema ja analüüsima nö paranormaalseid juhtumeid. Roderick Main toob oma raamatus “Breaking the Spell of Disenchantment” välja, et erinevalt parapsühholoogidest, kes tegelesid sellega, kuidas tõestada anomaalsete juhtumiste reaalsust ning kuidas neid juhtumisi seletada oli Jungi lähenemine mõnevõrra teistsugune. Samal ajal mitte eirates tõestuse ja seletamise teemat, keskendus ta küsimusele, mis on anomaalse fenomeni tähendus nii seda kogeva indiviidi jaoks kui laiemalt, ühiskonna ja kultuuri jaoks.

Lumma kadu

Vahetan nüüd käiku ja hüppan ühe teise mehe juurde, Jungi kaasaegse, Saksa sotsiaalteoreetiku Max Weberi juurde, kes 1917. aasta novembris pidas Münchenis Baieri üliõpilasseltsile loengu “Wissenshaft als Beruf” (Teadus elukutsena), milles ta esmakordselt mainis maailma tuimenemist/lummusest ilmajäämist/maagiast ilmajäämist (Entzauberung, disenchantment).

Weber räägib, et varasematel aegadel uskusid inimesed jumalatesse, vaimudesse ning teistesse müstilistesse jõududesse, kelle poole nad said palvetada ja keda nad said "maagiliste vahenditega" mõjutada, et omandada teadmisi ja saavutada maailmas tulemusi. Aastatuhandete jooksul, koos "kasvava intellektualiseerimise ja ratsionaliseerimisega" ning lõpuks teaduse ja tehnoloogia arenguga, on usk nendesse salapärastesse jõududesse muutunud üha ebavajalikumaks ja vähenenud. Kuigi üksikisikutel ei pruugi tänapäeval olla oma elutingimuste kohta paremaid teadmisi kui varasematel aegadel, usuvad nad tänu empiirikale ja teaduslikule mõtteviisile, et kui nad soovivad midagi teada või teha, on seda võimalik teada või teha "tehniliste vahendite ja arvutuste" abil, ilma et peaks kasutama mingeid "salapäraseid arvutamatuid jõude".  Weberi jaoks on lummuseta tänapäeva maailm seega maailm, mis on ilma igasuguse müstikata.

Weber räägib aga ka sellest, et sellel, mida saab teada empiritsismi ja teadusliku loogikaga, on olulised piirangud. Lummuseta moodne teadus ei suuda midagi öelda väärtuste või tähenduse kohta. Lummuseta tänapäeva maailm on seega maailm, millel puudub tähendus (inherent meaning). See on ka maailm, milles teadus ja religioon ei sobi kuidagi kokku. (Main, 2022)

Sarnaselt Weberiga rääkis ka Jung ehtsa müsteeriumi, loomupärase tähenduse ja vaimse reaalsusega seose kadumisest. Lummus on sõna otseses mõttes kadunud, sest "Oleme lakanud uskumast maagilistesse valemitesse, numinoossesse, ... meie maailm näib olevat desinfitseeritud ... ". „Elu on liiga ratsionaalne,“ kurtis Jung, „puudub sümboolne eksistents, milles ma oleksin midagi muud, milles ma täidaksin oma rolli, oma rolli ühe osalisena elu jumalikus draamas“. Jungi arvates on sellise sümboolse, vaimse või jumaliku aspekti puudumine põhjus, miks elu kogetakse nii sageli kui „kohutava, igava ja banaalsena“. (CW 18, par 627 ja 628)

Roderick Maini sõnul lummusest vabastatud maailmas, selle asemel et kogeda maailma isiklikult, osaluslikult ja dialoogiliselt, kogeme seda umbisikuliselt ja atomistlikult, sügava eraldatuse tundega iseenda ja teiste, aga ka iseenda ja looduse vahel. Me näeme maailma, teisi inimesi ja isegi iseennast objektidena, mida tuleb seletada mehhanistlikult ja kasutada instrumentaalselt eesmärkide saavutamiseks, millel puudub lõplik või universaalselt kokkulepitud alus. Indiviidi tasandil tekitab selline eraldatus ja objektistamine eksistentsiaalse mõttetuse ja võõrandumise tunde, mida sageli iseloomustavad ärevus, depressioon ja isegi psühhoos, koos katsetega nendest seisunditest pääseda teraapia või kultuuriliste ja käitumuslike segajate (nt sõltuvused, ületöötamine jms) abil. Sotsiaalsel, poliitilisel ja keskkonna tasandil viib teiste ja looduse objektistamine ühelt poolt bürokraatlike organisatsioonide poolt lämmatamiseni ja teiselt poolt ekspluateerivate ja kiskjalike suheteni. (Main 2022)

Nii on suhestumine maagia, lumma või endast suuremaga, millegagi veel, on kuulutatud meie tänapäeva lummavabas maailmas ebateaduseks ning pandud sellele rumaluse, igandi või šarlatanismi märk. See on paaria, mis ei kõlba parketile.

Psühhoanalüütikutena aga teame, et see, mis on välja tõrjutud, ei kao vaid mõjutab meid varjatud kujul, muutudes sageli koletiseks, kes meie uksele koputab. Ning koletisel on palju vorme – teistele projitseeritud halvad kavatsused, hirmud, haigused, ärevus jne.

Main räägib vajadusest liikuda lummavabast maailmast taaslummastatud maailma, mis hõlmab mittedualistlikku teadvustatust, mis on osalev ja ühendav, ning milles on oluline roll nähtusel, mida Jung nimetas sünkroonsuseks.

Individuatsioon kui taaslummastumine

Analüütilise psühholoogia vaatest algab psühholoogiline areng lapsepõlves ja varases täiskasvanueas ego arendamise ja tugevdamisega, et tulla toime jõududega, mis ründavad teda nii sisemisest psüühilisest maailmast kui ka välisest sotsiaalsest maailmast. Selline ego on paratamatult valikuline, olles oma sisemise ja välise keskkonna surve tõttu sunnitud arendama ja seeläbi teadvustama mõningaid psüühilisi omadusi teiste arvelt, mis jäävad teadvustamata.

Alateadvusel  on aga tung väljenduda tervikuna. Seega tekib opositsioon ego-keskse teadvuse ja alateadvuse vahel. Alateadvusest tekivad spontaanselt sisud – näiteks hirmude, unenägude, fantaasiate, kujul, et kompenseerida ja reguleerida teadvust alateadvuse üldisema teostumise huvides. Need hirmud, unenäod, fantaasiad ja sümptomid on seega alateadvuse sõnumid teadvustatusele, et kogu tervik saaks täielikumalt väljenduda.

Selliste tüüpiliste teemade, probleemide või ka arhetüüpide hulka, millega tuleb kokku puutuda ja egoga integreerida, kuuluvad ennekõike isiksuse mahasurutud, sageli tume pool (vari) ja isiksuse vastandlik element (anima või animus).

Protsessi, kus teadvus ja alateadvus omavahel suhtlevad ning suhestuvad ning ego ja psüühe sügavama keskme Selfi vahel toimub dialoog, kus teadvuse ja alateadvuse vahelisest, teadlikult hoitud pingest tekivad uue kvaliteediga omadused ning lahendused, nimetab Jung individuatsiooniprotsessiks. Individuatsioon on täielikumalt iseendaks saamine, kus inimene on terviklik (dünaamilise protsessina, mitte fikseeritud seisundina) tänu sellele, et teadvuse ning alateadvuse vahel on sild ning dialoog.

Edinger (1972) räägib ego ja Selfi teljest, mis elu jooksul läbib erinevaid arengufaase.

Me alustame oma elu sümbiootilises ühtsuses, kus ego ja Self pole eristunud. Arengu käigus tekib ja eristub ego ning osa meie potentsiaalist tõrjutakse ühiskonda sobitumise jm motiivide tõttu alateadvusesse. Esimese elupoole ülesanne on pigem kohaneda ühiskonnaga, leida endale elukutse, luua pere. Sellise toimimise juures on juhtroll egol ning suhe alateadvusega on suurel määral teadvustamata.

Tavapäraselt kuskil keskea kandis tunnetab inimene aga sageli sellise elu piiratust ja ammendumist ning hakkab suhestuma oma seni kõrvaletõrjutud potentsiaalidega (paljud muidugi ei hakka ka), otsitakse ja luuakse suhe oma sügavama Minaga st luuakse ego ja Selfi dialoog, mille käigus võetakse alateadvuselt vastu infot ja signaale, mis võivad meie teadvusesse jõuda unenägude, igapäevaelu konfliktide, sümptomite, hirmude, numinoossete elamuste või ka sünkroonsuste kaudu.

Main toob välja, et individuatsiooniprotess ning taaslummastumise protsess on seega väga sarnased (Main, 2022). Taaslummatud seisund indiviidi tasandil on jungiaanlikus mõttes individuatsiooniprotsess.

Unus Mundus

Oma elu lõpupoole süvenes Jung alkeemiasse ning mõtestas individuatsiooniprotsessi ka läbi alkeemilise pilgu. Vahelepõikena tõden siinkohal, et suurepärane näide lummavaba maailma toimimisest on tõik, et kui mina õppisin Tartu Ülikoolis psühholoogiat räägiti meile alkeemiast viisil, mille kohaselt on alkeemia keskaegne rumalus, kus lollid veidrikud üritasid kivist kulda teha, olles samal ajal täiesti pime alkeemia nägemiseks sümboolsel viisil.

Aga tagasi Jungi ja alkeemia juurde. Oleks rääkida paljustki, aga selle kirjatüki fookusest lähtudes on oluline Unus Munduse printsiip, mida Jung pidas alkeemilises võtmes individuatsiooniprotsessi eesmärgiks.

Mõiste unus mundus viitab "esimese loomise päeva potentsiaalsele maailmale, mil miski polnud veel 'in actu', st jagatud kaheks ja paljudeks, kuid oli ikkagi üks"; see on mundus archetypus, "arhetüüpne maailm". Jung väljendas selgelt, et seisund, kus individuatsiooniprotsessi edasijõudnud faasis ollakse ühendatud unus mundusega, tehtud üheks "ühe maailmaga", ei ole "indiviidi sulandumine oma keskkonnaga ega isegi tema kohanemine sellega, vaid unio mystica potentsiaalse maailmaga" (CW 14).

„Mysterium Coniunctionis“, milles Jung sellest räägib, ei olnud Jungi viimane raamat, kuid seda võib pidada tema psühholoogiliseks testamendiks. Jungi arusaama kohaselt on unus mundus nähtamatu tõukejõud, mis ühendab üht ja teist, olenemata sellest, kas see opositsioon võtab naise ja mehe, mateeria ja psüühika või mõne muu vastandliku reaalsuse vormi. See on mundus, see tähendab maailm, mida alateadvus näeb ja püüab luua ning psühholoogiline reaalsus indiviidile, kes on iseenda ja maailmaga ühendatud.

Suhtumisest metafüüsilisse

Alustasin seda kirjatükki Jungi kummitustest ja rõhutasin, et Jungi jaoks oli paranormaalsete nähtuste puhul oluline mitte niivõrd tekkemehhanism või tõestuse olemasolu, kuivõrd selliste nähtuste tähendus. Huvitav on siiski täheldada, et Jungi arusaam parapsühholoogisest ehk paranormaalsest nähtustest arenes kogu tema elu jooksul — nähes taolisi nähtusi algselt rangelt subjektiivse reaalsusena kuid liikudes elu jooksul järjest enam psühholoogilise tõlgenduse juurest transpersonaalse ja akausaalse reaalsuse tunnustamise suunas.

Oma doktoritöö baasil kinnitas ta 1905. aastaks avalikult, et tulemused on „puhtalt psühholoogilise huvi objekt“ ning „täielikult seletatavad teaduse juba tuntud seaduste raames“ (Main, 2004). Pärast lõhet Freudiga ning sügavat sukeldumist iseenda alateadvusse (umbes 1913–1917) Punase Raamatu protsessi käigus koges Jung sisemisi kohtumisi autonoomsete fantaasiafiguuridega, näiteks „Philemoniga“, keda ta nimetas oma „kummituslikuks guruks“. See periood viis ta psüühika autonoomsuse tunnustamiseni ja “tähenduslike kokkusattumuste” tähelepanekuni. Umbes 1930. aastal tõi ta selgitava printsiibina sünkroonsuse (synchronicity) — põhimõtte, mis täiendab põhjuslikkuse mõistet.

Küpses eas, sh läbi dialoogi Wolfgang Pauliga, kes oli Nobeli füüsikapreemia laureaat, formaliseeris Jung sünkroonsuse (umbes 1952) kui „akausaalse ühendusprintsiibi“, mida iseloomustab „psüühiliselt tingitud aja ja ruumi relatiivsus“ (Cambray, 2009). Kogunud üle viiekümne aasta psühholoogilisi kogemusi, ütles ta selgesõnaliselt, et kahtleb, kas „ainult psühholoogiline lähenemine suudab nendele nähtustele õigesti/õiglaselt vastata“. Lõppkokkuvõttes leidis ta, et sünkroonsus sarnaneb tihedalt numinoossetele kogemustele, kus ruum, aeg ja põhjuslikkus lakkavad kehtimast (Main, 2004).

Sünkroonsus

Jungi ja Wolfgang Pauli suhe oli intellektuaalselt väga oluline dialoog, mis kestis 1932. aastast kuni Pauli surmani 1958. aastal. Suhe sai alguse sellest, et Pauli, kes pärast ema enesetappu ja oma lahutust koges emotsionaalseid raskusi ja kaldus alkoholi liigtarvitama, suunati Jungi juurde patsiendina. Jung suunas Pauli analüüsi oma noorema kolleegi juurde ning oli ise selle protsessi superviisor. Pauli analüüs oli suhteliselt lühiajaline, mille jooksul nägi Pauli mitmeid elumuutvaid tähenduslikke unenägusid. Pärast analüüsi lõppemist, muutus Pauli ja Jungi side: Pauli oli Jungi kirjavahetuspartnerite hulgas eriline selle poolest, et suutis Jungiga diskuteerida ja esitas talle intellektuaalse väljakutse viisil, mis muutis Jungi mõtlemist.

Nende koostöö tipnes 1952. aasta ühise väljaandega Looduse ja psüühika tõlgendamine, milles avaldati Jungi essee „Sünkroonsus: akausaalne ühendusprintsiip“ koos Pauli kaasesseega „Arhetüüpide idee mõju Kepleri teaduslikele teooriatele“. Pauli range ja kvantteooriale toetuv kaasamõtlemine sundis Jungi viima oma psühholoogilisi teooriaid kooskõlla kaasaegse teadusega. Muu hulgas aitas ta Jungil formuleerida „psühhoidse arhetüübi“, mis seob psüühika bioloogia ja loodusega ning võimaldab vastastikuseid seoseid kogu universumis. (Cambray, 2009)

Sünkroonsus on teatud psüühilise seisundi ja ühe või mitme üksteisest sõltumatu välise sündmuse ,mis näivad olevat tähenduslikult seotud hetke subjektiivse seisundiga, samaaegne ilmnemine. See hõlmab kahe või enama põhjuslikult seostamata sündmuse ajalis-ruumilist kokkusattumist, millel on sama või sarnane tähendus. Vestluses Mircea Eliadega sünastas Jung sünkroonsust poeetiliselt kui "aja rebenemist". (Main, 2004)

Kõige tuntum sünkroonsuse näide on Jungi ja tema patsiendi kohtumine skarabeusiga ning puudutab patsienti, kelle jäik intellektualism takistas teraapia kulgu. Patsient oli noor naine, kes oli psühholoogiliselt ligipääsmatu oma äärmiselt lihvitud kartesiaanliku ratsionalismi ja „veatult geomeetrilise“ reaalsuskäsituse tõttu. Jung istus tema vastas, selg akna poole, lootes, et „ilmub midagi ootamatut ja irratsionaalset“, mis „purustaks intellektuaalse kapsli, millesse ta end sulgenud oli“.

Jung räägib: “Noh, ühel päeval istusin ma tema vastas, selg akna poole, ja kuulasin tema jutuvoogu. Eelmisel ööl oli tal olnud muljetavaldav unenägu, kus keegi oli talle kinkinud kuldse skarabeuse – kalli ehte. Samal ajal kui ta mulle seda unenägu alles jutustas, kuulsin enda selja taga midagi õrnalt aknale koputamas. Pöörasin ringi ja nägin, et see oli üsna suur lendav putukas, kes koputas vastu aknaklaasi ilmselgelt püüdes pimedasse tuppa pääseda. See tundus mulle väga kummaline. Avasin kohe akna ja püüdsin putuka õhus kinni, kui see sisse lendas. See oli kuldpõrnikas (Cetonia aurata), kelle kuldroheline värvus meenutab kõige enam kuldse skarabeuse oma. Andsin mardika oma patsiendile sõnadega: "Siin on teie skarabeus." See kogemus lõi soovitud augu tema ratsionalismis ja murdis jää tema intellektuaalses vastupanus. Ravi sai nüüd rahuldavate tulemustega jätkata.” (CW 8, par 843) Jung uskus, et see kokkusattumus oli nii tähelepanuväärne, et seda ei saanud seletada pelga juhusega.

Enamus inimesi on sünkroonsusi oma elus kogenud, see võib olla näiteks mingite auto numbrikombinatsioonide nägemine mingi psühholoogilise muutuse protsessis, see võib olla riiulist väljakukkunud raamat, mis avaneb täpselt kohas, kus on hetke konteksti nagu rusikas silmaauku sobiv tsitaat, see võib olla ettenägev unenägu või täpselt õigel hetkel ilmnev loodusnähtus. Mis eristab neid juhtumisi juhusest, on see, et inimene kogeb neid juhtumisi tähenduslikena ning sageli on see tunne suur ja ülev, justkui tahaks universum sulle midagi öelda. Kuigi, seda ülevat tunnet ei maksa pidada sünkroonsuse defineerijaks, sest vastasel korral me lihtsalt ei märka ja ei hinda palju väiksemal skaalal toimuvat.

Jung ja Pauli lõid koos skeemi, mis selgitab sünkroonsuse kohta terviklikus maailmaküsitluses. Skeemi vertikaalteljel asub aegruumi kontiinum ning horisontaalsel on kontiinum kausaalsuse ning sünkroonsuse vahel. Väide on, et reaalsuse kõige täielikum kirjeldus hõlmab mingi fenomeni mõistmist kõiki nelja faktorit arvesse võttes: kus ning millal kõnealune sündmus aset leidis (aegruumi kontiinum) ning mis selleni viis ja mida see tähendab (kausaalsuse-sünkroonsuse kontiinum). Kui nendele küsimustele vastamine õnnestub, hoomatakse sündmust kogu selle täielikkuses (Stein, 2009). Mis tähendab seda, et kui ühe neljast faktorist välja jätame – antud kontekstis tähenduse, on kogu tervik kipakas ja poolik, lonkab.

Jung arvas, et sünkroonsus ehk „tähenduslik kokkusattumus“ on võimalik tänu asjaolule, et nii vaatleja kui ka seotud nähtus pärinevad lõppkokkuvõttes samast allikast, unus mundusest. Sünkroonsus on koht, kus vaim ja mateeria kohtuvad. Teisiti öelduna on sünkroonsed kogemused aluseks mateeria "vaimsustamise" (spiritualisation of matter) ideele, eeldusele, et "olemine on tähendusega varustatud". (Cambray, 2025)

Ühenduslüliks vaimse ja materiaalse vahel on miski, mida Jung nimetaks psühhoidseks teguriks. Vestlustes Pauliga sõnastas Jung printsiibi, mille kohaselt on arhetüübid (mitte nende väljendused) psühhoidses kihis. Psühhoidne tegur ehk psühhoidne arhetüüp tähistab kollektiivse alateadvuse tasandit, mis on teadvusele täiesti ligipääsmatu ja põhimõtteliselt esindamatu või transtsendentaalne. Psühhoid asub psühholoogilise ja materiaalse vahelisel piiril, toimides hüpoteetilise substraadina, kus psühholoogilise ja füsioloogilise valdkonnad kohtuvad, moodustades seeläbi silla mateeriaga üldiselt. Seega võib see ilmneda inimese psüühika ja keha vahelises suhtes nt kehaliste sümptomitena. Aga ka inimese psüühika ja tema kehast kaugemal asuva füüsilise maailma vahelisele suhtes. (Main, 2004). Seega jõuame ringiga tagasi kummituste juurde, sest käesoleva vaate kohaselt avalduvad nii “kummitused” kui muud sünkroonsed sündmused just arhetüübi psühhoidses olemuses ja neid võib pidada teadvuse psühhoidse algstaadiumi avaldusvormiks.

Kui käsitleme kummitusi (mis siinkohal olgu tinglikuks mõisteks, mis sisaldab tegelikult palju laiemat ringi nähtusi, mis justkui ratsionaalsesse, teaduslikku või lummata maailmapilti ei sobi) unus munduse ilmingutena, psühhoidse faktori väljendumisena, siis muutub oluliseks meie hoiak. Kas me neid märkame, kas võtame tõsiselt, kuidas suhestume. Paljud hirmud saavad alguse sellest, et meil puudub side oma alateadvusega ning me ei ole avatud kuulama ei oma alateadvust ega ühendilma/unus mundus sõnumeid. Me oleme ära lõiganud tähenduse ja kõnnime siin ilmas poolikult, nähes sõnumitoojates haiguse sümptomeid. Seda juhul, kui me neid üldse näeme ja tähele paneme.

Nii võib kummitusi, luupainajaid, hirmusid, ärevust, sümptomeid, paljukirutud uhhuundust võtta kui koputusi meie ühekülgse olemise uksele, kutse ja igatsusena maailma taaslummastamiseks. Unus munduse poolt saadetud hadljatolmuna.

Kuid Main hoiatab meid ka selle eest, et me taaslummastamise asemel ei regresseeruks naiivsesse maagilisse maailma, algsesse ühtsusesse. Selle peamiseks indikaatoriks in psüühiline inflatsioon, samastumine arhetüübiga. (Main, 2022) Taaslummastumise puhul on vajalik hoida nii lummust kui teaduslikku maailmavaadet koos, isegi kui nad tunduvad kokkusobimatutena. Aga just nii on meie maailmapilt terviklik.

Lumma taasleidmine

Individuaalsel tasandil algab taaslummastamine valmisolekust tunnistada, et meie ellu mahub alati midagi seletamatut. Selle asemel, et tundmatut eitada, vältida või kontrollida, võiks võtta uudishimuliku ja hinnanguvaba hoiaku, mis lubab kogemustel iseenda eest kõnelda. Üks võimalus seda teha on hakata teadlikumalt märkama sünkroonsusi – tähendusrikkaid kokkusattumisi – ja nendega suhestuma nii, et need saaksid rikastada sisemaailma.

Cambray (2025) räägib ka sellest, et oluline on ka kujutlusvõimelise vastuvõtlikkuse arendamine. See tähendab alateadliku visuaalse mõtlemise ja uneluse (reverie) lubamist ning isegi tervitamist – seisundit, mida on nimetatud ka “distsiplineeritud hajutatuseks” (disciplined distractability). Just analüütilisest või interaktsiooniväljast spontaanselt esile kerkivad unelused võivad kanda sünkroonset kvaliteeti. Seda võimet võrreldakse alkeemikute “tõelise kujutlusvõimega” ning seda saab laiendada nii, et  keskkonna elemente tajutakse psühhoidsete dialoogipartneritena. Nõnda tekib "sünkroonne õitseng", mis soosib loomingulisi ja mitteratsionaalseid seoseid ning võimaldab kogeda maailma taas elavana ja lähedalolevana.

Ühiskondlikul tasandil tähendaks maailma taaslummastamine eelkõige seda, et teaduse ja religiooni vahele hakatakse ehitama uusi sildu. Religiooni all võiks siinkohal eelkõige näha religioosset instinkti, mitte niivõrd religiooni kui olemasolevat ühiskondlikku struktuuri.

Sama oluline on aga ka see, et mida rohkem inimesi kogeb maailma taaslummatult, seda tugevamaks muutub nende mõju ühisele kollektiivsele psüühele. See toimub nii nähtavate sotsiaalsete suhete kaudu kui ka sügavamal tasandil – kollektiivses alateadvuses. Nõnda saab iga indiviid olla ühiskonna vaimse kliima kujundaja.

Main (2022) ütleb poeetiliselt: “Inimkonna metafüüsiline ülesanne on süüdata valgust pelga olemise pimeduses ja luua üha rohkem teadvust. Sünkroonsed kogemused toetavad seda, osutades varjatud tähendusele, mis on teadvusest sõltumatu.”

Kasutatud allikad:

Cambray, J. (2009) “Synchronicity: Nature and Psyche in an Interconnected Universe”

Cambray, J. (2025) From Individuation, through Synchronicity to the Psychoid Imagination and the Reenchantment of the World. Esitlus IAAP kongressil, transkriptsioon.

Edinger E. F.  (1972) “Ego and Archetype: Individuation and the Religious Function of the Psyche “

Jung, C. G. “Mysterium Coniunctionis: An Inquiry into the Separation and Synthesis of Psychic Opposites in Alchemy”, Collected Works vol.14

Jung, C. G. “Synchronicity: An Acausal Connecting Principle”, Collected Works vol. 8

Jung, C. G. „The Symbolic Life“, Collected Works vol. 18

Jung, C. G. (2004) “Mälestused, unenäod, mõtted” Eesti Raamat

Main, R. (2004) “The Rupture of Time: Synchronicity and Jung's Critique of Modern Western Culture”

Main, R. (2022), “Breaking the Spell of Disenchantment: Mystery, Meaning, and Metaphysics in the Work of C. G. Jung”

Stein, M. (2009), “Jungi hingeatlas"